Pildikillud

Esimene "Suur" nartsiss

Nartsiss `Tete-a-Tete`

 

 

 

 

 

 Keldri juures

Ikka keldri juures. Kõik need pisinartsissid on mulle sünnipäevadeks pottidega toodud, ja hiljem siis mulda saanud ja nüüd rõõmustavad meid. Kaks suurt korvitäit on jälle ootamas maha saamist, sünnipäev möödas. Peaaegu kõik hüatsindid olen aga ema käest saanud, need on olnud talle kingitud. Tore et edasi püsivad. Nii need lilled meie juurde on jõudnud.

Meie aia metsaalune.  Ei tule just väga hästi see ülaseträpsulisus pildi peal mul välja. Maikellukesed juba ootel...

Lähemalt...

 

 

 

 

 

 Ülaselaik keldri tagant kus on veel sirelivõsusid küll ja küll, aga juba tuleb ka teisi, nagu juuresolev pilt näitab.

Meie loom .

Kevadine ürdinurk.

 

 

 

 

 

 Rediseninad

 

 

 

 

 

 

 

 

Mõtlen siin, et miks mõnele pildile saab klikkida ja see avaneb suuremana ja mõni ei avane. Varem pole seda minuteada olnud.Ei tea, kas jätsin midagi tegemata?

Hüatsindivärv.

Ikka ei ole fotokat.
Vahepeal on kõik muutunud nii roheliseks ja ülaseträpsuliseks. Käin ikka otsimas, et ehk tuleb ka mõni sinine ülane välja. Sügisel õpetaja Taavi käest saadud (Taavi Tuulik), aga ei näe... Aga kelle leidsin hoopis- armsa roosalilla koerahamba. Ka nende seemned (ja ka sibulad,!muhediku tähelepanek :)sai sügisel maha pandud ja ausalt öelda, võiks justkui kuulda " noh, ei oodanud, jah..." :) Ja ega ma ei lootnud küll veel kohtuda. Aga vahva. Väga ootan  näiteks kirjusid liiliaid, need sain ka Taavi käest.
Sügisel kui Mareti juures (Maret Vähejaus) praktikat alustasin, siis ausõna, ei plaaninud. Õigemini ei olnud mõttes  kedagi hakata tahtma, aga iga kord tulin sülemiga. Et siis, ehk teate kuidas see on "kas Sul seda on?. Ei ole. Võta, see on niiiii....jne"
Nüüd siin ootan ja vaatan põnevusega, kust keegi nina välja pistab ja milline ta välja näeb. Tegelikult nii armas! See " Tere, mina siin."
Istutasin tee äärde, kuhu kunagi peaks ka aed tulema, väikese rea tokkroose. Et siis aia asemele hetkel. Aed ise ootab oma aega. Teadjate  info ütleb, et tulevat suure maantee nähtavuse korrigeerimine. Ja et ei peaks ikka aeda eest ära võtma pigem siis ootame. 
Panin aiamaale maha spinati, salatid- lollo rosso, rukola.Tilli viskasin nagu ikka igale poole. Et ikka söögiks ja iluks jätkuks.  Teda pole minu meelest kunagi liiga palju. Vähemalt veel :)
Esimesed tulbid on lahti. Mina teen kooliülesandeid- mahud ja arvutused. Vahepeal käin ja imetlen aias sündivat ja leian mõne nina. " Tere tulemast!"

Aiamaa

...sai kaevatud. Sel aastal on siis tunduvalt rohkem juba köögiviljadele kohta, mis rõõmustab. Kuidagi ebaloomulik on, kui elad maal ja pole oma aiast seda või toda võtta, nagu ka ehk omade kanade mune. Mõtted sinnapoole liiguvad.
Niisiis, köögiviljandus. Mäletan kui eelmisel aastal taimeõpetuse tundides  sai põhjalikumalt läbi võetud kõike, mis selle alla kuulub, siis oli üsna suur soov, et saaks ka rohkem pühenduda ja püüda järgida. On saanud ju ka enne kasvatada ühtteist, aga ikkagi. Et taimel oleks hea olla, see oleks kõige olulisem.
Nüüd siis sai nädalavahetusel uus maasikapeenar rajatud ja täna, juurepäeval panin maha esimesed redised ja porgandid. Istutasin ümber murulaugupesa, et tal oleks nüüd ruumi laiutada. Enne oli oma roosade tuttidega keldri juures, aga seal läheb suvel nii kuivaks.
Siis, oma rõõmuks avastasin, et sügisel saadud paar karulaugutaime olid rõõmsalt kasvama läinud.

Teadjatelt : Miks redis läheb mõruks?

Vastab Väino Pallum
Redise mõru maitse peamine põhjus on kasvupinnase perioodiline liigkuivus. Kui pärast kuiva aega tugevasti kastate ja taime veevarustus järsku suureneb, siis paksenenud-puitunud juurikakoor lõheneb.
Juurikate lõhenemisele aitab kaasa kuivast mullast tingitud mikrotoiteaine boori omastamishäire, seda eriti siis, kui kuivusega kaasneb kõrge temperatuur. Boori kättesaamist takistab ka mulla lubjarikkus (pH 7 ja enam), liigne tihenemine ja temperatuuri järsud muutused.
Porgand koduaias http://www.eria.ee/public/files/Porgand_koduaias.pdf
 *

Pisikesed nartsissid lähevad õide....

Linnu"lärm".

Jah, eelmisel aastal tundus juba kevadel, et kui see ei oleks linnulaul, siis võiks seda juba lärmiks pidada. Meeletu sidin-sädin. Muidugi tore! Ja  neid väikeseid jätkub igale poole. Puuladvad on neid täis, kust nad tõusevad siis vahel jälle parvedena üles. Ja see laul. Mäletan kui ükskord hommikul välja tulin,  sattusin kuulma kõike seda, justkui sümfooniat. Erinevad tämbrid, hääled, erinevate lindude "sisseastumised". Võimas, erakorraline ja kordumatu. Hetkes sündiv, live ettekanne! :)
Ühel õhtul jälle oli tore jälgida kuidas sookured tegid seitsmekesi kujundlendamist meie õue kohal, polnud neid niimoodi näinudki, ikka ring ja kohtade vahetus ja ring jne.
Eile sai aiamaa jaoks uus koht valitud ja kui kaevasin seal, siis kaks punarinda vallatlesid lillepeenras.
Ikka nii suur nauding on aias olla, tõdesin, kui pidin lõpetama. Olen nii tänulik, et see võimalus on.
Käin ikka mööda õue ja näen kuidas ninad igalt poolt välja piiluvad. Roosid võtsin juba lahti ja ajasin mulla ka laiali, lootuses, et nii külmaks ikka ei lähe. Üsna ilusasti on talvitunud. Oma rõõmuks nägin, et üsna vaevaliselt arenev Moonlight, kelle olin maha painutanud, oli peaaegu külmast puutumatu, nii, et sel aastal saab ehk suuremana alustada kui varem. Lootus jääb.
Ülased on kah juba nägu näitamas soojemates kohtades.
Fotokas on ikka paranduses, nii kahju, pilte teha ei saa, telefoniga veidi, aga see pole see.
Salvei on nii vägev, aga nagu ikka peale talve rääbakas. Ei mäleta, kas pean ta lihtsalt nii jätma või midagi lõikama? Esialgu ei puutu.
Laukusid on üsna palju üles tulnud, neid mis sügisel maha sai pandud. Põnev, ootus.
Lisan , küll eelmisel aastal M. tehtud, aga minu meelest nii vahva pildi, meie kuivanud männi otsas olevatest mustarähni poegadest.

Ja nüüd kaevama!

Aed ärkamas 3
Õuepealne (tinglikult) Siin on näha maja ots. Seal on ala, kus on õue pealt kokku korjatud kivid ja taimed. Näha on veel nõlv ja ait/laut.

Maja poolt metsa poole minnes on saun ja paremal on veidi näha nö. metsaalune. Sealt on saanud ära koristada võsa. Kevadeti on seal ülased ja piibelehed.

Õuepoolne aknaalune kividega. Hetkel on näha maranad. Teen seal aga muudatusi. Juba istutasingi ühe sealt keldri juurde.

Siin  on näha ka istumisnurk ja selle juurest algav istutusala alge.



Mõistatamiseks, mis puu see on?

Siin see järjekordne algus. Istutatud on üks pisikeste õitega roos, oma emale emadepäevaks. Nelly peaks nimi olema, Selverist ostetud. Otsisin internetist andmeid, ja ei jõudnud kusagile. Aga õisi jätkub.
Eespool lavendel.
Taga on vanad punase sõstra põõsad.







Sauna juures

Istumisnurk . Olen istutanud sinna metsviinapuu.
Sooviks teha istumistnurgast saunani pergola, kus ta ronima pääseks.










järgneb....

Ülestõusmine- Elu

Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti. (Johannese 10:10)


http://www.youtube.com/watch?v=QtFPdBUl7XQ

Toomas Siitan on kirjutanud:
Vaikuse helid", "kauneim muusika vaikuse järel", "teekond vaikimisse" – Arvo Pärdi muusika võrdlemine vaikusega on saanud lausa klišeeks. Ometi näib tema muusikal olevat tõepoolest palju ühist meie tänase maailma ühe hinnalisima aardega, ühe haruldasema loodusvaraga, mis ei leia sugugi küllaldast kaitset – kuuldava vaikusega. Me mõtleme ju harva sellele, et valdav enamik inimestest elab pidevalt keset ränka mürareostust. Veel enam on tema muusikal aga ühist vaikusega meis enestes, mis on hädavajalik kuulmaks iseennast.

Pärdi muusika olemuslikuks sihiks näib tõesti olevat vaikus, nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, sest ta ei näe muusika olemust mitte nootides ega mitte helides. Tema jaoks võivad helid olemuslikule üksnes vihjata, samuti nagu sõnad jäävad alati ainult vihjelisteks. Tõeline jääb alati helide vahele. Seepärast võrreldakse Pärdi loomelaadi ka paastumisega, vabatahtliku loobumisega: kahandamine on talle rohkendamisest palju olulisem, väljendusvahenditega on ta alati olnud kokkuhoidlik, koguni kitsi, ja ometi on tema muusika helde.



RÕÕMU JA RAHU !

 Aed ärkamas2
Suur peenar.

Mis see on.
Kui me oma kodu õuele saabusime kunagi, siis võtsid meid aias vastu ka mõned lilled. Varajane pojeng, käoking. Nad elasid ühe koha peal. Seal oli ka suur elupuu. Hakkasin siis nende ümbert rohima ja siis see algas...laienemine ja laienemine. Siis vaatasin, et sellise jõulise palkmaja juurde võiks sobida üks jõuline peenar küll. Leidsin peenra äärde käänulisi palke ja nii ta areneb. Aga hetkel on nägemine selline, et võib-olla see suur peenar kusagilt hakkab hargnema, ehk siis tuleb mõni teerada ja võib-olla kaovad ka puuääred, aga ju näeb. Katsun ikka vaadelda.
Lisan pilte. Suvel oli meil üsna rõõmsameelne . Õitses palju imelisi tegelasi.

Siin on näha paremal nurgake "suurest".
Maja ümber panin kive, mis on meil tasuta maast võtta. Nii kui kaevan, siis olemas. Kurta ei saa, aga uue peenra rajamine on meil jah jõusaali eest.

Ps. See ka portreepilt meie armsast kodumajast.
Silmad vaatlemas, mis ümber toimub.

Mõned fragmendid siis "suurest".
Juulist ja augustist.

Siin on näha juba ka sel suvel valminud meie aia "aksessuaar" - vaheaed, mis on väikeseks liigenduseks õunapuuaia ja  suure peenra vahel. Meie head ja armsad vanurid seal.









jätkub...

Aed ärkamas1

Mõtlesin juba ammu, et jõuaks kokku panna meie armsa kodu ärkamiseloo.
Kirjutasin esimestes postitustes pisut leidmisloost.
Üritan nüüd kokku panna ka pildiloo. Kahjuks ei ole mul arvutis pilte päris leidmishetkest, kui maja oli heintesse ja võsasse peitunud. Pildid on juba sellest ajast kui enamus suurest võsast ja rohust on puhtastatud.

Teeäärne. Seal on vana vundament, millele ma ei leidnud muud kasutust, kuna on suure tee ääres, kui täita ära ja rajada sinna kruusapeenar. See töö on pooleli. Pildil on näha, et olen üritanud puhastada välja vundamenti, eespool on juba pisut rohust puhastatud ala, kuhu olen pistnud sibullilli ja kus suvel õitsevad kollased karikakrad( mis kasvasid seal juba enne). Sealt on mõte veel allapoole tulla muru eemaldamisega.




Keldri juures
Tasapisi laiendan siingi istutusala.  Mõtisklen hetkel veel kuidas keldripealne haljastada. Seal on veel sirelivõsa jäänused, mis on hästi tüütud. Neid saab veel pikalt välja juurida.

Kuna me elame nö. kausis, ehk siis on olemas looduslikud nõlvad, kus on kruusane pinnas, siis jätsin sel aastal prooviks keldri juures oleva nõlva suvel niitmata. Kasvama hakkasid valged ja kollased karikakrad, pune, naistepuna jpm. Kahjuks pilt ei anna seda nii hästi edasi, aga hing oli rahulik. Oli selline loomulik sulandumine isekujundatud peenardega. Soov ongi, et saaks diskreetselt kõige oleva kõrval toimetada. Et oma ambitsioon ei oleks domineeriv.Siinkohal on suureks eeskujuks õpetaja Kristiina Hellström, tema koduaed Sarve külas ja  Kristiina oskus näha loodust ja loomulikkust.
Muidugi, et saakski looduslik lilleaas jääda sinna nõlvale tuleb hoolsalt sirelivõsa eemaldada. Pildil on ka näha veel jäänukid. Oli seal aga kõik seda täis.

jätkub....

Külvid3 ja näpudmullasaeg õues on alanud!

Nemesia strumosa Benth.- suureõieline nemeesia
Allium porrum- porrulauk
Alcea rosea - aedtokkroos(kreemikas, topelt, enda aiast korjatud seeme)

Koolinädal oli. Ma pole vist maininudki, et õpin maastikuehitust. Juba teist aastat. Ehitasime veesilma ja oja. Mõlemad andsid mõnusalt inspiratsiooni. Õhus on mõtteid endale kah midagi aeda kujundada. Eriti  suureks motivaatoriks võiks olla hetkel ka järgmiseks sessiks nõutav veesilma planeerimine ja kujundamine. Mõtted kõlguvad  tiigi ja sooaia vahel. Vaatlen netis blogisid ja tuulan kodus olevates raamatutes ja ajakirjades. Ju näeb, mis ja millal.
Kuna eile oli täiesti talvine, siis õue sain vaid pealelõunal ja jõudsin mõnes kohas riisuda ja püsikupeenraid korrastada. Suureks rõõmuks oli sügisel istutatud lumeroosil avastatud pung. Kõik peenrad on kõiksugu ninasid täis, sügisel sai ohtralt tulpe ja kõiksugu lauke maha pandud. Laugud meeldivad mulle väga. Nagu kõik teised taimed :)
Kahjuks on fotokas hetkel parandamisel, pildid jäävad hiljemaks.
Täna sai lõket tehtud ja oksi ja sodi põletatud. Sirelivõsa hävitatud ja mõtiskletud, et kuidas ja kus siis ikkagi see looduslik lilleaas peaks olema ja kus peenrad.
Nii mõnusalt näpudmullas ja rehakäes aeg on alanud.
Toas õitsejatest läheb kliivia lahti.

Päriselt

Esimesed tulbininad , õunapuude kevadsoengud , haned ...
 

http://www.youtube.com/watch?v=WY0wbmpLiEY

...täpiline kuldnokapaar..
...jätkub valgust kõigi jaoks...
...lauluks suureks südames saab rõõmuraas...

ON KEVAD TULNUD TAAS!
Rõõmsaid leidmisi kõigile!

Külvid2

Lobelia erinus pendula `White Cascade`- rippuv sinilobeelia
Lobelia erinus pendula `Saphir`- rippuv sinilobeelia
Antirrhinum majus - lõvilõug (segu) 
Ocimum basilicum- vürtsbasiilik

Tekkis ka väike segadus, et kas ripplobeelia või rippuv sinilobeelia.

Kuidas külvad, nõnda....


Hmm, jah. Kuidas külvad?! Ei ole mul neid häid tingimusi külvamiseks. Aknalauad väikesed, aknad kah. Üks koht on veidi sobivam, aga seal aknalaud madal ja kassile , usun, hea üllatus, kui ühel hetkel muld tuppa kätte tuleb.
Eelmisel aastal üritasin ka veidi külvata ja sain isegi lõvilõua ja kressi taimekesi. Aga rahule ma külvikvaliteediga küll ei jäänud. Proovin sel aastal teisiti.
Lobeeliakasvatuse teemal on vaja mõtiskleda küll. Siiani ei ole nad meil amplites kuigi hästi kasvanud. Kuigi oma meelest olen hoolitsenud nende eest. Et nad ei kuivaks, et oleks väetatud. Siiski ei õitse nad nii nagu ehk võiks. Neid taimi ma ise ette kasvatanud pole.
Otsustasin siis proovida. Muld toodud, seemned olemas ja eile siis saigi külvatud.

Alcea rosea`Nigra` aedtokkroos
Lobelia erinus`Cascade mixed` sinilobeelia
Rhodochiton atrosanguineum `Purple Bell` tume purpurvanik
Lactuca sativa L. `Lentissima a Montare` rooma salat


Näpud said päriselt mullaseks kah. Tehtud. Eks siis näeb, et siis kuidas külvad?? nõnda....

Huiked..

Kodukakk

Kodukaku pojad (foto: wikimedia)











Kuulsime juba isaslinnu huikamisi. Ei ole õnnestunud "näost näkku" kohtuda, aga tore on kuulda ja teada et sellised toredad meil siin läheduses on.
2009.a. sai põnevusega vaadeldud kakukaamerat ja kurvastatud kakumuna röövi pärast. Kes pole vaadanud, võimalus vaadata. http://www.eoy.ee/kodukakk/kakukaamera/

Helendab..
Vabariigi sünnipäeva lävel...

Eile leitud loodusenaise Kristel Vilbaste read "Pakasekriuks on lumest kadunud. Jäänud on vaikne sosin, rõõmusõnum sulalumelt, mille päike valgesse lumevahtu kirjutas: „Kevad on teel! Enam ei ole kaugel sinilillede sinised naeratused ega ülaste üllas valendus.“

Mõtisklesime kodus sellest kui õnnelik võib olla eestlane, et tal on...soe, värviline, külm ja hele....need aastaajad. Ajad erilisteks-imelisteks äratundmisteks. Oska vaid seda kogeda.
Eestlane tohib olla õnnelik?
 Eestlane tohib olla õnnelik! Kindlasti veel palju muu pärast kui aastaaegade. Inimene üldse võib olla õnnelik. Ka siis kui murepilv on katnud lootusepäikese. Lootus jääb, sest päike on alati olemas. Ja kui me vaid võtaks sellest lootusest kinni, ja sooviks jätta seljataha kõik selle, mille pärast eestlane-inimene vahel ka jutumärkides uhke on. Kõik see mis kitsendab, halvab. Nii teisi kui ennast.
Ma tean, et ma oma jõust seda ei suuda, aga ma palun jälle....iseenda ja meie pärast.


http://www.youtube.com/watch?v=NmmUOpLQnLs&feature=related

Lõppeks, vennad, olge rõõmsad! Seadke oma asjad korda, laske
endid julgustada, olge üksmeelsed, pidage rahu! Küll siis
armastuse ja rahu Jumal on teiega! 2kr 13:11

Eesti Vabariik-see oleme Sina ja Mina-Meie.
Õnnistusi kallis RIIK.

Eile, täna, homme , ülehomme...


http://www.youtube.com/watch?v=PkSp8wc8lKw

Sõbrad, teile!!!
Aitäh!

Ootus.
Juba väga "mitu aega" hingan sisse erinevaid pilte raamatutest, netist. Mõtisklen ja kuulan. Selline tunne on, et "lõhna" juba tunnen. Jutt siis aia planeerimisest. Kõlab nii asiselt, aga õnneks olen hakanud elu jooksul asisuse kasulikkusest, võiks siis öelda abist aru saama. Õhulosse võib ju ehitada, aga kui kive reaalselt paika ei pane, siis õhulossiks ta ka jääb. Mäletan seda heas mõttes "vaeva" kui maja renoveerimine algas ja oli vaja täit visiooni, nägemist. Oi kui raske see algul oli ja nägemine, see oli nii pisimõõtmeline. Tagantjärgi võib öelda ja see on ka hetke kogemuseks, et läks ikka pisut laiemaks küll. Ja huvitav oli ka see loomistöö. Praegu seisan siis suurema loomistöö ukselävel ja vaatlen ja vaatlen ja hingan. Aga tahaks juba kive paika seada. Hetkel on ainus mõte, et kusotsast alustada. Et siis erinevad mõttekillud jooksevad läbi enda-teed, peenrad, taimed. Nagu pusletükid. Eks igaüks, kes aias loometööd teinud, teab seda algust. Ja kui juba algus tehtud, siis hakkabki kulgema.
Soov on suveks mingigi visand tehtud saada. Panengi siia kirja, siis on vahel silme ees. Mõni armas inimene loeb praegu ja mõtleb, et soh, endal juba peenrad ja muu jne. olemas. Jah, näpud pole ju eemal püsinud, aga iseendas on tedmine, et veel ei näe tervikut, veel pole see kooskõlas, harmooniat pole, aeg pole veel käes.
Igale asjale on määratud aeg Kg:3

 ps. siin on seda "lõhna" juba natuke...

Loomisrõõm.
...ja siis pühendab Ta meid oma imelistesse nägemistesse, lubades meil ka suurest loomisest osa saada-võtta. Kas oskan seda alati hinnata, kas oskan näha.
....olla loodu, olla loodus, olles looduga üks...
neis imelistes hetkedes on ilu võlu tunne taju, kordumatu, vahel hajuv...
Jalutasin Aias, selles suures....mõõtmatus, inimese mõistusele hoomamatus. Jah just siis kui näed üht kildu, siis võidki aimata vaid selle hoomamatust. Ja see on suur rõõm! teadmine, et kõik on suurem kui meie.
Nimelt koolitöö oli- kujundada peenar. Algus. Kartus, teadmatus, aukartus, inimlik? Olles oma aias ju pidevalt kilde püüdnud kokku seada, oli see ju  võimalus õppida nägema laiemalt. Vaadelda, näha tervikut ka sellest pisikeses killus, mis väljendub sõnaga peenar. Esimesed sammud, tasapisi. Aeg, pühendumine. Kõik see, millest me võime saada osa. Rõõm meile kingitud taimedest. Nii et tohid mõelda , " aitäh, et olemas oled, siilkübar!, aitäh, et oled loodud nii imeliselt, aitäh, Jumal!"
Harmoonia. Kui imeline on harmoonia. Sõna isegi on nii harmooniliselt kõlav.  Oska vaid kuulda, oska vaid näha....palun, et saaksin seda rohkem kuulma ja nägema.
Üks oluline äratundmine oligi ju ammu see, et jõudsin siia kus praegu olen. See võimalus olla loodus, nii lähedal kui võimalik. Nüüd see siis on. Mets on kohe siinsamas ja elu tuleb sealt siia ja enda elu ongi siin ja seal.
Soov siin maja ümber toimetada ja näha, et mitte lõhkuda, et mitte oma egoga astuda selle imelisuse peale, mis juba on olemas, et küsides ja vastust kuulates lisada või muuta kilde. See on sügaval olev soov ja igatsus. Neid leidmishetki juba on. Kasvõi kibuvits, kes tuli välja võsast ja kinkis imelisi hetki oma õitega ja suve lõpus oma viljadega ja praegugi on osa meie elust, härmas ja kaunina.

Leidmisrõõm.

1Johannese 4:11-13
Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka
meie kohustatud armastama üksteist.
Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame,
siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks.
Sellest me tunneme, et me püsime temas ja tema meis, et ta on
andnud meile osa oma Vaimust.
ÕNNISTUSI IGASSE PÄEVA!

Ootus-lootus

Õhtul pimedal ja nõnda valgel....
Kirikuaasta on alanud!
Varsti on ka numbri vahetus. Tähised-märgid.
Inimestele olulised.
Mis on oluline?Mis on meile oluline? Hetkes-igavikus?
Siin ja praegu, Kõiges?
Võimalus tabada end rõõmustamas kaaslaste märkamiste üle. Kui palju ilusat on meie ümber, pisikesi hetki, pisikesi leidmisi ja võimalust leida ja jagada, jagada ja leida. Aitäh südamest kõigile, kes märkavad ja kelle läbi on võimalus leida. Kuulda Jumala Häält Tema Armust. Imeline. Taevas ja Maa. Ootus ja lootus.
USK, LOOTUS, ARMASTUS.

Täna.


http://www.youtube.com/watch?v=Yu3o8W5JMuU

"Inimene näeb mis on silme ees, Jumal näeb mis on südames! 1Sm 16:7

Üks helin on südameallikal,

Aediirised

Võib öelda, et olen nüüd kah nende lummusesse haaratud. See juhtus nähes neid võrratutena sel suvel üsna pikalt õilmitsemas. Kahjuks ei ole mul teada nende nimi. Kui keegi , kes neid tunneb, satub juhuslikult siia, siis oleksin väga tänulik, kui saaksin teada nende nime. Muidugi pilt võiks olla nö. portreepilt. Nemad mu esimesed, ühed on veel, nendest ei teinud pilti kahjuks. Uueks suveks on uusi üsna mitmeid siit ja sealt saadud, nii et ootan, ootan kohtumisi.....

Üks aken eile, Kassari kabelis, teine täna Mänspäel.
Raam ja sisu, sisu ka väljaspool....

See võrratu rahu

See võrratu rahu,
kui sõrmed on niiskes mullas;
kõik kohad on pihlaka
heledat naeru täis.
Üks varjatud rada,
kust alati keegi võib tulla,
et jagada rõõmu ja lootust
ja hetki, mis hinge jäid.-  L.Tabur

 TÄNU.......

Laul 139:13-18

Jumal on kõikjal ja teab kõik

Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus.
Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi.
Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas.
Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal!
Kui väga suur on nende arv!
Kui ma hakkaksin neid ära lugema,
oleks neid rohkem kui liiva.
Kui ma ärkan,
olen ma alles sinu juures.

Oma aia roosidest. Vol.1

Vään-ehk roniroosid.
Inglased eristavad ramblerroose ja roniroose. Väljendite "roni" ja "vään" üle on meil nii palju arutletud, aga roosidel ei ole roniorganeid ja sinnapaika kõik on jäänud.
Ramblerroose, kes on tihti multiflora või wichuraiana hübriidid, eristatakse nende väikeste õite alusel, mis on suurtes kobarates ja väga väänduva kasvuviisi, aga üsna peenikeste ja painduvate okste järgi.Õitsevad tavaliselt ühe korra ja eelmise aasta okstel. Väänroosid, kes õitsevad uuesti, on enamasti nüüdisaegsed roosid, veidi suuremate õitega. Sirged võrsed ja oksad on tugevamad kui ramblerroosidel, neid pole nii palju ja nad ei väändu. Välismaistes roosiraamatutes räägitakse ronivatest teehübriididest ja floribundroosidest, need on peenraroosid, kelle pungad muteerusid ja puhkesid uuesti väändujate suguvõsa käitumise moel. Raamatust " Roosid"
                                                                            

                                                         


  `Moonlight` aretaja W.Kordes Söhne 2004

`Compassion`
aretaja Harkness, 1972, Inglismaa.
Tuntakse ka kui Belle de Londres, roosi kirjeldatakse ka kui ronivat teehübriidroosi. On võitnud erinevaid medaleid, sealhulgas Royal National Rose Society Edland Parfüüm medal 1973

Tal on imeilusad , meie nimetame, muinasjuturoosiõied ja imeline lõhn.

Ema kingitus.

Renaissance-roosid- põhjamaa vastus inglise roosidele.

Taani firmas Poulsen Roser ApS ilmavalgust näinud antiikrooside rühm, mida kutsutakse Renaissance(renessanss)-roosideks. Antiiksus väljendub õite kujus ja lõhnas.

`Clair renaissance`
Poulsen, 1994
Päritolu- seemik x `Radox Bouquet`

`Amelia renaissance`


Amelia lugu.
Amelia meie aeda jõudmise lugu. Käisin mina kord turul, seal Juhani puukool müümas istikuid. Piilusin siis nende roosinimekirja ja midagi tuttavat ja soovitavat ei leidnud. Lähen siis taimi vaadates pisut eemale ja....üks roos vaatab mind, imeilus roosa näoga. No mina märkasin küll, aga ei teinud midagi. Kõnnin siis jälle edasi ja vaatlen taimi ja....jälle, leian enda vaatamas seda vaatlejat. Läksin siis lõpuks vaatama, et kes see siis seal on. Ja leidsin... Amelia. Kuna mul aias elas juba Clair, siis ...nii ta meile tuli. Ja muide see üks õis pani aia lõhnama. Kujutlesin, et mis siis kui neid õisi mitu.
Edasi läks nii, et esimene aasta istutasin ta mitte päikse kätte, misjärel vaatasin, et vist ei ole kõige parem koht. Kuna üks mustsõstra põõsas sai välja juuritud, siis oh rõõmu, avanes mõnus koht(enda arvates) kuhu Amelia elama panna. Tehtud. Terve eelmise suve oli ta kuidagi nukker. Siis avastasingi oma teadmatuse suuruse. Mustsõstar kurnab maa ikka väga ära. Jah, olin Ameliale küll komposti pannud, aga eks seda oli ikkagi vähe ja ta põdes. Sügise poole aga hakkas õnneks toibuma ja...sel aastal, tundub, on esmane shokk üle elatud. Olen talle head ja paremat kah ikka pannud ja kuna koht on roosile hea, päike ja puha, siis usun, et ta on nüüd nautimas oma elu. Hetkel on väga heas väljanägemises ja õisigi tulemas üsna mitu. Ju siis näeb, õigemini tunneb, mis lõhn siis aias olema saab. Ja õis on ikka väga erilist roosat värvi, hästi armas.

Kuna hetkel ei või aias pidevalt ringi kolistada, nimelt olen juba üle nädala olnud üsna haige, siis kasutan võimalust ja lisan siia natuke.
Mõned pildid juulikuisest aiast.

                                                          Eremurused (rohtlaliiliad) ja kukekannused

                                                                      tokkroosid

                                                                roniroos `Compassion`, kipslill

                                                                 söödav ilu....till ja rukkilill ja natuke paistab kurgirohtu ka....

                                                          potiroos

                                                                     elulõng `Piilu`

                                                 lilleniiduks loodetavasti kujunev nõlv kollaste karikakardega....

                                                 suur peenar

                                                                vaade suurele peenrale

                                        vaade suurele peenrale, paistab ka viirpuu ja selle all nelgid....

                                                                Gloria Dei

                                                                Nostalgia

Näed siis. Käes ongi juba juuli. Vahel on kahju, et ei jõua siia väikseidki ülestähendusi teha. Rohkem seetõttu, et tagasi vaadata ja ka jagada. Tunnen rõõmu nende inimeste üle, kes suudavad reaalelus luua ja veel siia kah sellest jagada. Imeline. Minul läheb enamik aega reaalsuses olemiseks ja üldse, kõik mis puudutab üles tähendamist, olen täheldanud :) on minu jaoks siiani ikka üks kaootiline kulgemine.
Vahepeal on nii mõndagi olulist toimunud kui mitte jätta märkimata, et kõik on ju oluline. Ka see, mis esialgu oluline ei tundu. Juunis sai tehtud 2 osa kooli aednikueksamist. Käidud noortega laulupeol. Sinna vahele jäi hulgaliselt rohimist, istutamist, vaatlemist.....aias loomulikult.
Üks pilt eilsest.....

Üks pilt veel. Laulupeolt. Püüd seda edasi anda jääb. Kõlamas M.Kõlari "Nimed marmortahvlil" noorte sümfooniaorkestrite esituses. Eestimaa sinine taevas laulukaare ülal. Üksikud pilved. Nii endasse haarav, ühendav.

Aga kuna meie jutt on läinud kord juba sellele õrnukesele idule, siis juhtub - keegi ei tea, kuidas nimelt, - üllatavalt tihti järgmist: kui te astute peenrale, et sealt koristada kuivanud oksakest või välja kiskuda jultunud võilille, astute te harilikult mullapõues peituvale liilia või kullerkupu võsukesele. See kidiseb te jala all ja te tardute ehmunult ning häbiga paigale, pidades sel hetkel ennast koletiseks, kelle kapjade all ei jää kasvama ainsatki rohuliblet. Või te kobestate ülima ettevaatusega peenramulda ja kisute päris kindlasti kabliga lõhki putki ajava sibula või lõikate labidaga jäägitult maha anemoonivõrse. Kui te kohkunult tagasi tõmbute, lömastate oma pöiaga õitsva priimula või murrate maha kukekannuse noore ladva. Mida suurema ettevaatlikkusega te töötate, seda rohkem teete pahandust. Ainult aastate praktika õpetab teile kätte õige aedniku müstilise ja karmi enesekindluse, millega ta astub, kuhu juhtub, ega talla siiski midagi maha; ja kui tallabki, siis ei tee ta sellest vähemalt välja. Seda ma ütlesin küll niisama möödaminnes.(ikka Chapek "Aedniku aasta")

Tulin koolist,pea mulda täis, no mitte otseselt, aga päev otsa ninapidi mullateaduse sees....jah. Ka õpetaja tõdes, et eesti keel on omamoodi keel. Peapidi ja ninapidi. Pärast olin jalgupidi õues ja ehmatasin , kui äkki mu ees roosioksad maas olid. Õnneks sain kohe aru, et selle koha peal mul roosi ikka küll pole, oli sügisene praak, äralõigatud oksad. Kohe kergem hakkas. Elumärkidest kah. Esimese aasta on edukalt üle elanud mu kaks kurdlehelist roosi, pungad juba paisumas. Eelmine suvi sai ostetud. soov oli kaks tumeroosat, hiljem selgus , et üks on valge. Ja sellest ei ole midagi. Roos on roos. Siis lõikasin täna 10 cm peale eelmise aasta uustulnuka Buddleia. Kanarbikke lõikasin kah veidi ja uute teadmiste järgi panin neile ka mahakukkunud männitutte päikesevarjuks peale.

Teenistuselt tulles ei jõudnud enne toauksest sisse, kui olin näppupidi mullas ära käinud. Nimelt olid ühel väljasulanud murulaigul juba tulbininad, muidugist ülearuse sees. Eks ma siis natuke neid seal nokkisin paljakäsi, hiljem ka kinnastega. Maja ees peenral on kah juba ninade pillerkaar, sealgi sai pisut neile ruumi tehtud ja kobestatud, kaua ju ei saa. Käed hakkavad veel külmetama. Aga oi kuidas juba tahaks, olla ja nokitseda.
Eile tegin ära püsikute kontrolltöö. Lootust kõige selle taimemaailma suuruse ja veel mittetundmise juures on veidigi lohutav kui osad neist ikka juba veidi rohkem tuttavamaks saavad. Oh mulle meedib vahalill Kirengeshoma ja ängelhein Thalictrum. Seda tean kah juba selgemini, et kõik mu aias on ootel ja mina kah, et millal, millal see visioon siis visualiseerub....üsna põnev.

Jah, kurbust on vähemalt kahtesugust. Eks see on ka sõna, millega inimesed kirjeldavad teatud emotsioonile endas. Ma vahel nimetan üht "heaks kurbuseks"....puhastavaks.
On jälle selline tõeline looduskallistuse aeg.
Mõnustalt sassislehine ja sügavsoe.