Vana ja Uus

Soovin, armsad sõbrad, et lootusrikkus kannaks edasi.
Soovin kergust ja helgust ja lillelisust sel Teel.


Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene
kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.  2Kr 4:16

Loodus ja looming...

...maastikuehitaja pilgu läbi. (essee 2011.a. koolitööna)
                                                                     ¤

Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda

tunneb mu hing hästi.

Psalm 139,14

                                                             ¤

Aeg, tee, puudutus, märkamine, loodus, looming.

Pilk libiseb üle aja. Tüdruk, nii umbes viiene, hundiratast viskamas. Paljad jalad, värske heina lõhn, nii imelikult kollased pannkoogid. Kruusatee. Suvine kuumus, tolm, imelikrahu. Seletamatu äratundmine.

Pilk jõuab puudutuseni. Tüdruk, nii umbes kümnene, koolibussis. Loksuv teekond,

limonaad ja võileivad, kõblas. Kohalejõudmine. Muld, tundmatud rohelised tegelased,ühed selles hetkes vajalikud, teised vähem vajalikud. Käte karedus. Puudutus. Seletamatu äratundmine.

Pilk märkamas. Tütarlaps, nii umbes kaheksateistkümnene, seisatamas. Pilgus aas. Lilled, kõrrelised. Tabamine. Soojus, harmoonia, värvid. Imeline ,loomulik.

Pilk sõnades, helinas. Naine, nii umbes kahekümneüheksane, kõndimas. Sombune ilm, männioks, okkad ja hall taevas. Ühtsus. Hingemattev ilu.

„Pehmete taevasilmade paituses, männiokkastes mõtetes. Olla loodu, olla loodus, olles looduga üks. Neis tavalistes-imelistes hetkedes on ilu, elu, tunne, taju. Vahel märkamatu, vahel hajuv. Seda pisarmärga õnnetunnet sooviks poetada viimse raasuni siia maailma, ehk mõnd väsinud inimlast aitab see pisine*edasi kanda“ 2001a.

 Elutee killud. Isiklikud ja ehedad, päris ja omad. Läbi enda nähtud, tunnetatud, ära tuntud. See, mida me nimetame Maailmaks. See nähtav ja nähtamatu ühes. Kindlasti ei saa seda leidmise au endale võtta. Selle ühtsuse äratundmiseni on Armust aidatud ja ehk just läbi nende emotsioonide, tundekildude,silmaga nähtava-meeltega tajutava. Ja ometi ikka poolik.

Armastus ei hääbu kunagi.

Olgu ennustused - need kõrvaldatakse,

olgu keeled - need vaibuvad,

olgu tunnetus - see lõpeb ära.

Sest poolikult me tunnetame

ja poolikult me ennustame,

aga kui tuleb täielik,

siis kõrvaldatakse poolik. 1Kr 13

Siit edasi. Loodus, see On, looming see On. Jumal, ta On Armastus.

Maastikuehitaja. Kes tema on?

Mõtiskledes juba olemasolevast ,loodust ja edasisest inimesepoolsest kujundamisest, siis on südames soov olla maastikuehitaja/kujundaja, kaastöötaja Loojale. Usaldada kõike seda, mis looduna, loodusena meile on nähtav ja tundma õppida seda, mis on selle nähtava all. „Ainult südamega näed hästi.“ Antoine de Saint- Exupéry „Väike prints“

Meenub vanasõna , „seitse korda mõõda, üks kord lõika“. Meile, inimlastele on siin

maailmas usaldatud palju. Terve maailm. Kas oskame seda ka hoida? Hoolimist ja armastust kõige ja kõigi vastu ei ole ju kunagi liiga palju. Kas näeme enne „lõikamist“ seda olemas olevat ja erilisust?

Meie ümber on inimesi, kes on kogenud, näinud, südamega tunnetanud. Kui otsime, siis leiame. Saame oma teel kokku nende inimestega, kelle läbi avaneb veel enam endale enne mitte märgatavat, palju imelist.

„Anna silmad näha, anna kõrvad kuulda...“ D. Kareva „Vaikuse missa“

Oleme kaasloojad. See maailm, kõik istutatu, kõik kasvav, kõik olev- see on meie

vastutusala. Vastutus ei seisne alati muutmises. Ka hoolimises ja hoolitsemises. Või vahel ka kaasinimeste aitamises leida, näha, tunda, tajuda. Koos tunda avastamisrõõmu olevast ja soojusest ja ehedusest kantust. Avaneda, leida ennast ümbritsevas. Maastikuehitaja oma tööl puutub nii muutmise kui muutmata jätmisega nii hinge- kui näppupidi kokku. Hea kui koosolemisest, -tööst kaasinimestega jõuame usalduseni ja saame koos järgida ka seda eespool mainitud vanasõna üks kord lõikamisest. Samas paludes „Ava mu südame silmad“.

Tuleb silme ette vana õunapuu. Olime leidnud omale kodu maale. Mets sammu kaugusel, õuel meid vastu võtmas kõrgeks kasvanud hein ja vanad sammaldunud õunapuud. Üks neist pillas esimesel sügisel meile juba ka õunu. Ilusaid,väikseid, punaseid, jahuseid. Puu ise kannatamas vähi käes. Sai teda siis pisut kohendatud, kammitud ja lõigatud ja...

Mõne aja pärast, olgugi, et ikka haige, paistis ta juba tugevam, justkui sirutunud. Järgmisel sügisel poetas ta meile, esialgu tõeliselt imelise kingitusena suuri, küll hoopis rohekaid, aga imemaitsvaid, mahlaseid õunu. Ja ta ise on meil aias kui üks soe vanainimene. Vaatab ja on see, mida ta kõik läbi on elanud ja mis temas on talletunud. Tema Elu on tema olemus, mis kandub meieni. Tõelisena. See on soojus, see ongi ka meie elu. Nukraks tegev oli kunagi ühe inimese soovitus, et mida teha vana aiaga. Traktoriga maa üles künda ja vanad puud välja juurida.

Olen südamest tänulik, et meile antakse märku märgata ja oma teel rohkem veelgi märkama saada. Südames on soov olla maastikuehitaja- usaldav kaaslooja. Olla osa loodust, loomingust, loojast.

Eluaeg olen tahtnud õue

Mida see mulle tähendab?

See on hinge ainuke nõue,

mis mind elule lähendab.

Eluaeg olen tahtnud õue

Kas sa tead, mis see tähendab?

See, mu arm, on looduse nõue.

Ta meid asjasse pühendab. (J. Viiding)

pisine-vähene(hiiu k.)

 Rahulikku ootusaega!