...septembrikuusse. Hingeaeg (minule) on jõudmas. Võin lõputult imetleda küpsenud kõrsi ja õitsenud õisi, samas vaadelda vaikinud õitsemisi ja lõppenud tärkamisi. Rahunemine. Vihmakosutusest on taimed lopsakamaks läinud ja mõned suviselt kuivkiratsenud kohad on mõnusalt kosunud ja peale muru niitmist mõjuvad rohelisel taustal üsna toredana. Aias jätkub rohimist ja (ümber)istutamisi. Metsas on mustikad pohladele teatekepi üle andnud, jäädes ise taustale. Pohli on sel aastal tõesti palju. Imeilus. Mets on säravpunasetäpiline.
Astume siis korraks aeda...
Jaapani ülane.
Kodukontori aknast välja vaadates. Eesti niidutaimestik on mind endasse haaranud.
Hommikusöögile minek
Üks mängumaa osa, millele kosutavad vihmad ja vaikinud päikesekuum on hästi mõjunud. Mõned fragmendid erinevate nurkade alt.
Hõbedaselt
Villane nõianõges on kosunud.
Solist. Teravaõieline kastik.
Vaikinud õitsemised.
Varjualuse juures on siidpööris alustamas. Mängumaa. Oleks vaid aega rohkem mängida.
Rõõmu ja rahu!
