Kõik liigne...

.... endast heita, minetada

ning muutuda vaid palvekella kajaks,

mis aegu läbides saab ise ajaks, 

küll kütke pandud, aga siiski vaba.

Mis, järel päevade kristalne jada, 

ühtaegu kutseks saab ja kuulutajaks

ja millele ei ole miski rajaks

ja mida miski argine ei taba.

Nii heita endast tühjusesse sildu

ja kui neid põrmuks pudeneb kui und

siis murdes hingest killu järel kildu

taas uusi luua iga päev ja tund.

Et ainsaks hetkeks tee ei kaoks mu mõttel,

mis lakkamatult on Su poole tõttel.../Kalju Kangur/

...Uueks muutmine...

...elavaks saamine...

....vaiksemaks jäämine....

....rõõmustus...

...Tõeline puudutus...

...olemine...

...rahus...

/foto: starrylites.tumblr./

Armsad sõbrad, olgu teie päevad ja kõik hetked palistet`rahuga ja

et võiksite rõõmu ja tänutundega alustada ja lõpetada iga päeva!

Olge väga hoitud!

Oktoobrirahu....

on peitunud mahalangenud lehtedesse. Lebades maapinnal, vahel lastes tuulel end puutuda ja lennutada, et siis taas lihtsalt olla. Kõik on vaiksem, samas kutsudes kaasas olema. Just selles ajas ja selles olemises. Väline mõju. Kingitud aeg. Meie võimalus. Tänan!

Rõõmu ja rahu!

Pihlamarjakeed...

palistavad õue. Imeline kingitus sel aastal. Isegi need pihlakad on marjades, kellelt varem pole neid näha saanud. Nii palju lapselikku rõõmu teevad nad küll.

Käisin, nagu piltidelt näha võib, tiiru õues. Täna on üle hulga aja vaba päev, töölt, samas ei ole ka kodus seda vaba aega palju. On vaja uueks nädalaks ettevalmistusi teha, seega aiaaega paraku ikka pole. Jalutan aegajalt sealt läbi, vaatan hinge pihlamarjadest ja teistest rõõmu täis ja hakkan aga jälle tööle. Hinge aastaaeg on algamas!

Pihlakaid ei ole kunagi ju liiga palju. Tema, pildil, kasvab teeääres müüri kõrval. Kunagi sai harvendatud seal ja nüüd ta siis särab.

Esiplaanil kurdlehine roos oma punapõseliste viljadega.

Pisut lähemalt ka. Armsad marjad.

Siin siis keldri juures kasvav juba üsna vana pihlakas. 

Marju on teisigi. Lumimari.

Ja veidi värve. Metsviinapuult.

Üks tore puju. Artemisia

Tasapisi laieneb. Teda võiks aias kindlasti rohkem olla.

Sarapuu all on toone. 

Sain suve algul Kristiine aiandist ühe väikese fuksiapoja.  Armsad õied on.

Ja nagu näha, siis mu ettekasvatatud lobeeliatited on valgumas üle äärte. Aega võtab, aga lõpuks kui hoo sisse saavad, siis on imetoredad.

Nende liiliate `Casablanca`õitsemaminek võttis ka väga kaua aega. Aga lõpuks siiski. Muidugi, nagu sel aastal, väga madalad. Samas õied on korralikud. 

Traditsioonline vaade läbi värava. `Paul Farges`on tänuväärselt kaua õitsenud. Ja `Annabelle`id on ka veel võrratult lopsakad.

Vaade teiselt poolt. Läbi ängelheina. Kolisin neid sel aastal ja kõik läksid ilusasti õitsema ka. Ja tundub, et ka koht meeldib rohkem. /aitäh Tii-le ja Neljandikule/

Ja lõpuks paar vaadet. Selline huvitav valguskiirte mäng sai pildile.

Korjame siis neid rõõme endasse, mida meile kingitakse.

Rõõmu ja rahu!

Augustipehmus...

ja rahunemine on õues.

Särav päikesekuumus on asendunud mahedama olemisega, värvid on soojemad, sügavamad.  Aegajalt kosutatakse meid juba sügisese kargusega. Meeled, mis suvesoojusest veidi väsinud, on tasapisi ärksamaks muutumas. No selliseks pihlamarjavärviliseks, soojaks ja säravaks.  Oo neid rohkearvulisi täppe tänavu puudel. Võrratu ilu!

Minu mõningane suvepuhkus asendus juba augustialgul pideva mõttetööga ja aiatööd kahjuks taandusid. Kurta ei tohi, kellel see peale õpetajate on nii pikk suvi ja sellised võimalused üldse aias toimetamiseks. Ja kui siis muid kohustusi ei oleks, nagu mul oma õppimine või praktika ja muu töö, siis seda aiaaega ikka oleks. Eriti kui huviline olla.

`Annabelle`id on üsna õierohked, ehkki kevadel olid kuidagi üsna külmunud olekuga. Üks, mis varem ei olnud veel õitsenudki, näitab rikkalikult õisi. 

Palju ei jõudnud küll suvel ette võtta. Peenardesse sain ehk pisut rohkem ja tegelesin ka olemasolevate taimede toitmisega nagu ka soovisin. Mõned roosid sai istutatud ja muidugi aiatee teine osa sai rajatud. Küll M-i toimetamisel pigem. Minu poolt oli nö. tee mahamärkimine. Oleme rahul. Ega muidu teda siia liigendama vaja poleks olnud, aga kuna õu läheb sügisperioodil ikka poriseks, siis nüüd saab ehk veidi puhtama jalaga liigutud.

Tee rajamine.

Eelmisel aastal rajatu. Isekülvanud kõrrelised ääristamas.

Lookleb saunani.

Ja saunast majani. Liiv ootab liivateesid.

Berta sättis end vaatama kui tahtsin selleaastast lilleseadet pildistada.

Taustal siis lobeeliad ja isekülvanud Linaria purpurea 

Veel lobeeliaid.

Põõsaid mul just palju ei ole.  Jaapani enelas.

Dahlia /hetkel nimetu/

Dahlia /hetkel nimetu/

Sel aastal soetasin poest kaks üsna väikest juurikat. Rõõm, et õitsema jõudsid hakata. Tavaliselt meil siin kõik hilisem ja siis juba tuleb öökülm. Eks ta siin juba mõnel õhtul on ähvardanud.

Liblikatele ka . Vesikanep Eupatorium

Floksid ka veel õitsevad.

..ja mõned uued martagonid näitasid ikka ka nägu. Iga-aastased sel suvel aga kahjuks mitte. Loodan neid järgmisel suvel ikka näha. Taimed olid , aga õiteni ei jõudnud.

Berta ootab koolist koju!

Toredat kooliteed  / eluteed kõigile! /..et me saaksime targa südame Ps90:12 /

Rõõmu ja rahu!

Õrn ja lihtne...

...ja nii armas ja puhas. Jah, need lihtõielised roosid. Isegi pisut tähelepandamatud, just kaugemalt. Aga lähemale minnes võib märgata nende erilist armsust, habrast tugevust.

`Sally Holmes`

Mul oli neid kaks, aga seda talve üks üle ei elanud. Kuigi olen nad ikka sobivasse sügavusse istutanud, ja ka talvekate oli, ei teagi, miks nii läks. Loodan uue soetada.

`Jaqueline Du Pre`

Mäletan kui kord ühel pildil tema imelisi õisi nägin, siis soovisin, et ta ka meile jõuaks. Nüüd siis on neid kaks. Piltidel on näha väikeseid toonimuutusi, eriti südamikus. Nooremad õied siis ülal ja vanemana all pildil.

Vanem  meenutab pisut `Sweet Pretty`õit, ainult roosat tooni kroonlehtedel ei ole. Südamik on aga üsna sarnane.

August on käes. Liiliad on avanemas ja floksidki.

OT hübriidliilia `Pretty Woman`

Liiliad on üsna madalad sel aastal. Õied samas suured ja lopsakad.

OT hübriidliilia `Flashpoint`

Hetkel nimetu.

Koosluses.

Nüüd siis mõned tokkroosidega vaated.  Algul tundus, et ka nemad on sel aastal üsna madalad, aga pole viga. 

No kuidagi ei raatsi neid vähendada.

Jaapani ülane ka paljuneb. Tore.

Sama teeb ka angervaks Filipendula

Lõpuks üks aiasõber ka. Päevapaabusilm ja `Annabelle`

Õnneks sadas meil vahepeal ka vihma. Taimede olukord paranes. Isegi muru on  jälle rohelisem. Muidugi alati kaasneb vihmaga ka teatud kaos. Näitkes Ritausma, kes oli pikalt ja imekaunina õitsenud, muutus kohe. Tema õitele vihm ei meeldi kohe üldse. Ja ka kastik, mis mererannapeenras kasvab , sai räsitud. Aga no mis teha, samas maa oli ülikuiv ja vajas jootmist. Köögiviljapeenrad on üsna saagikad. Näiteks kurke olen juba pea 20 liitrit sisse teinud. Samas vaarikad on peale eelmise aasta meeletut saaki hästi kribud ja ussitanud, kuigi kevadel sain vaarikaaluse korralikult puhtaks tehtud, kobestatud ja sõnnikutki sai sinna lisatud. Ju see kuiv neile ikka ei meeldinud, mis sel suvel terve juuni-juuli siin valitses. 

Puhkus on läbi ja on väga palju vaja tööga seotult ettevalmistusi teha, seega aeda jõuab jälle vähe. Oleks vaja mõningaid uusi taimi istutada, samas on mul pikk nimekiri neist, keda ümber istutada ja keda jagada. Loodan, et tasapisi saab seda ka teha. Suuremaid rajamisi ette võtta kahjuks ikka ei saa. Samas rõõmu on aiast vaatamata sellele. Kaunist suve jätku kõigile!

Rõõmu ja rahu!