Linnu"lärm".

Jah, eelmisel aastal tundus juba kevadel, et kui see ei oleks linnulaul, siis võiks seda juba lärmiks pidada. Meeletu sidin-sädin. Muidugi tore! Ja  neid väikeseid jätkub igale poole. Puuladvad on neid täis, kust nad tõusevad siis vahel jälle parvedena üles. Ja see laul. Mäletan kui ükskord hommikul välja tulin,  sattusin kuulma kõike seda, justkui sümfooniat. Erinevad tämbrid, hääled, erinevate lindude "sisseastumised". Võimas, erakorraline ja kordumatu. Hetkes sündiv, live ettekanne! :)
Ühel õhtul jälle oli tore jälgida kuidas sookured tegid seitsmekesi kujundlendamist meie õue kohal, polnud neid niimoodi näinudki, ikka ring ja kohtade vahetus ja ring jne.
Eile sai aiamaa jaoks uus koht valitud ja kui kaevasin seal, siis kaks punarinda vallatlesid lillepeenras.
Ikka nii suur nauding on aias olla, tõdesin, kui pidin lõpetama. Olen nii tänulik, et see võimalus on.
Käin ikka mööda õue ja näen kuidas ninad igalt poolt välja piiluvad. Roosid võtsin juba lahti ja ajasin mulla ka laiali, lootuses, et nii külmaks ikka ei lähe. Üsna ilusasti on talvitunud. Oma rõõmuks nägin, et üsna vaevaliselt arenev Moonlight, kelle olin maha painutanud, oli peaaegu külmast puutumatu, nii, et sel aastal saab ehk suuremana alustada kui varem. Lootus jääb.
Ülased on kah juba nägu näitamas soojemates kohtades.
Fotokas on ikka paranduses, nii kahju, pilte teha ei saa, telefoniga veidi, aga see pole see.
Salvei on nii vägev, aga nagu ikka peale talve rääbakas. Ei mäleta, kas pean ta lihtsalt nii jätma või midagi lõikama? Esialgu ei puutu.
Laukusid on üsna palju üles tulnud, neid mis sügisel maha sai pandud. Põnev, ootus.
Lisan , küll eelmisel aastal M. tehtud, aga minu meelest nii vahva pildi, meie kuivanud männi otsas olevatest mustarähni poegadest.

Ja nüüd kaevama!