Õielapsuke avab oma punga ja hüüab: "Kallis Maailm, palun ära närbu."/R.Tagore/

kolmapäev, mai 24, 2017

Hinge paitav...

värskus ja õrn rohelisus on laotunud igale poole. Ja järjest enam muutub kõik jõulisemaks. Veel on seda õrnust.
Täna lõpuks veidi ka sadas. Väga kuiv on, maa tolmab ja savikuse tõttu on muld kinni vajunud. Vett oli hädasti vaja, kuigi see tänane ei olnud ka piisav. Aga natukenegi.
Olen veidi rohida saanud, aga sedagi pole sellise kuivaga eriti mõnus teha.
Osa kõõgiviljakülve on tehtud. Valmis sai ka maasikapeenar uutele taimedele. Siiani olen iga aasta olemasolevaid paljundanud, aga tundus, et on aeg uuteks. Loodan, et lähevad kasvama. Alustasin täna ka niitmisega.


Värskus.


Taust.


Vaatame siis õues ka pisut ringi.  Õitseb tuhkur enelas  Spiraea x cinerea `Grefsheim`


Õunapuu all on vahetunud  seltskond. Nüüd leiab siit nartsisse, kobarhüatsinte, nurmenukke. Alustavad meelespead ja tulbid. Pildile ma ei oska seda kooslust hästi püüda, aga päris armas lilleline segasumma on.


muscari



Tasapisi tuleb ka nartsisse aeda juurde.


Sarapuualune kooslus tasapisi täieneb. 


mugul- murtudsüda Dicentra cucullaria 


kopsurohi Pulmonaria


Siia poetasin ka mõned kobarhüatsindid. 


epimeedium on avanud õied


Õunapuu all. Isegi pilti vaadates tuleb lõhn ninna.


Nemad leiame sarapuu alt. 


Esimest korda valmistub õitsema ka kaaslane kivirik.


Vahele üks rõõmulaik.


Roosiring on kohati punasetäpiline.


Tasapisi avenenud tulbid, kes küll kõik peaaegu on madalamad kui tavaliselt. 


Soolo.


Soolo kaks.


Seltskond aida juures.


Suures peenras on ka mõni värvilaik rohelusse pugenud.


Keldri juures.


Sealsamas ka soolo maasikatega.


Keegi lavendli kaitsvas varjus.


harilik karukell Pulsatilla vulgaris `Alba` on sel aastal juba veidi laienenud.


Ka uueke on talve vastu pidanud.


Duett keldri taustal.


Sealsamas.


Kolmkõla


Keldri juures ongi hetkel  vaikne  ärkav kooslus mõne värvitäpiga.


Lõpuks jälle pilk puhkama rohelusse. Meie looduslik hekk.
Meelipaitav aeg tõesti.

Rõõmu ja rahu!



pühapäev, mai 14, 2017

Koduõue....

valgus. Jah, iga ülasetäpp on aeda valgustamas. Igaühe eest saab olla tänulik. See on tõeliselt armas kuidas nad igale poole end poetavad.
Tänane päev on olnud imeilus. Nagu seda on ka emaks olemine. Olen tänulik oma emale olemasolemise eest ja tänulik oma lastele, et võin olla ema.
Ja seda tänutunnet justkui peegeldab tänane aed, olles valgem, puhtam, värskem ja rõõmu täis. Selline võib olla Elu.

Istusime ja käisime aias, mõeldes, milline kingitus on, et võime siin olla ja et võime koos olla. See on kodu, armas ja lihtne, koos kallitega.

Kolmapäeval oli meil siin ootamatu lumi. Üsna paks kiht, mis küll kiirelt ära sulas. Samas värskelt juuksuris käinud lambad olid seismas lumes kui töölt tulin. See vaatepilt oli ikka väga kummastav. Maikuus, lambad lumes. Eks  ka taimed  on siiani saanud pidevalt neid külmi sahmkaid ja on kohati üsna räsitud olemistega. Tulbid ja nartsissid on üsna pisikesed, ju näeb kuidas teised taimed arenevad.

Aga nüüd....jalutame pisut ülastes.


Õunapuude alused laigud....


Roosiringi juures


Lõpeb õu ja algab mets. 


Saunatagune. 


Ka karulauk tunneb seal end paremini kui eelmises kohas, kus oli liiga päikseline. Pisitasa paljuneb.


On ka teisi õisi. Hüatsindid


Jeffersonia dubia


lumeroos


Sarapuu alune ja kivid.



Kivid, õied...


Rohelus. 


Tulipa humilis `Persian Pearl`


Nõlval tulbid `Pinocchio` on ka väga pisikesed ja külmast räsitud, aga väikesed täpid ikka.


Akna aluses peenras on värvilisem.


Ka kobarhüatsinte avaneb .  Muscari

Aga nüüd jõuame jälle tagasi ülaste juurde.


Teeraja ääres. Liblikaga.




Kändude kaisus.


Ulatuvad aida juurde.


Imeline aeg on. Nii hea on kodus. Ja see värske ja õrn rohelus. Kui  palju ilu meile kingitakse. 

Rõõmu ja rahu!