Imetlesin teistes blogides valgeid krookusi. Ja siis avastan, et kunagi tuttavalt saadud sibulad näitavad end.... ja täitsa valgetena.
Üks oli sättinud ennast õunapuu alla meelespäid ja tulpe ootama.
Kõnnivad, mööda teed....
Ülaste aeg on algamas.
Siniliiliate aeg on käes.
Meil on siin mitmed kohad, mis lähevad sujuvalt üle metsaaluseks ja kus näiteks sinililled kasvavad. Ei ole seal väga riisunud, aga vaatan, et mingil määral vist peaks, muidu kaovad õied kevadel lehtedesse ära. Samas ei tahaks päris puhtaks kraapida, see ei pruugi ka sealolijatele meeldida.
kirgaslilled Chionodoxa
Lumeroosid. Helleborus. Neid võiks kohe mitmes kohas olla. Mõned seemikud on ka kasvanud suuremateks. Näit. Tii käest saadud. Aga õisi veel pole.
Üks punane laik aias. Lõokannus Corydalis
Berta mõnuleb.
Hmm...
...et mis mõttes koerahammas....
koerahammas Erythronium
Üks arendamist ootav koht. Siin kasvasid mul ajutiselt (ja näha, et veel ka praegu , kuni teisaldamiseni) päevaliiliad. Samas on siin olnud midagi, ümber on ka kive, mida vähehaaval olen välja kraapinud. Pinnas on üllatavalt savikas. Olen mõelnud, et seal võiks üks pisitaimede koht olla. Näiteks mõned mägisibulad ja kivirikud ja veel midagi. Eks peab mõtteid koguma.
Pisike, esimest aastat nägu näitav karukell Pulsatilla. Ema toodud. Armas karvane, põnev oodata.
Kahjuks on olnud raske talv nii mõnelegi roosile ja tokkroosidele. Midagi pole teha, aed oli ju keset talve vee all. Palju sügisel istutatud roose on elus, kannatada saanud on just vanemad taimed.
Lõpetuseks paar pilti lõunasöögist osasaajatest.
Rõõmu ja rahu!
