õunapuud õitsevad. See oli väikesena mu üks lemmiklaule. Mõned nädalat tulist kuumust ka meil siin ja justkui õiteplahvatus on toimunud. Kõigepelt kirss, siis pirn ja kõik õunapuud. Õisi on tohutult, aed on mannavahus. Pildile seda korraga ei saa kuidagi püüda...
Meelespeade aeg on ka käes. Nemad on mu "hingelilled". Rõõm, et nad järjest enam aias ringi kõnnivad ja rohkenevad. Imelised, õrnad ja värv sealjuures mõjuvad kuidagi õrnaksmuutvalt ja õhulisekstegevalt. Õunapuude aluses segasummapeenras olen vaid võililli püüdnud "välja rohida". Aga muidu on seal tõeline kevadsegadik. Meelespead, kobarhüatsindid, nartsissid ja lisaks siis nurmenukke ja tulikalisi, heina ja muud umbrohtu. Mõned kaug-ja lähivaated õunapuude alla.
aed-lõosilm ehk meelespea Myosotis alpestris, harilik kobarhüatsint Muscari.
Muscari ` Mount Hood`
`Peaches and Cream`
Kevadises pidurüüs.
Jalgupidi...
Õitevahus
Veel on ka tulpe, kuigi neid küpsetab ka kuumus ikka kiiresti läbi.
Ühe peenraääre olen ka jõudnud labidaga "korda teha", taas on kolinud siia meelespead, avanemas madalad iirised.
Erythronium californicum
Samal ajal sarapuu all on kalifornia koerahambal sel aastal juba rohkem õisi.
Trillium
Kolmiklill ka rõõmsasti elus, aga ei taha kuidagi rohkeneda.
Eelmises postituses sai räägitud sellest imearmsast rohelusest, mis igal pool on. Vahepeal on kõik kasvanud aga veel on kohati seda õrna rohelist.
Harilik vaher Acer platanoides, harilik sarapuu Corylus avellana.
Lambadki said kevadsoengud ja saavad kergemalt suvele vastu minna.
Rõõmu ja rahu!
