Elab meil siin juba ajast "enne meie aega" suur sõbralik sarapuu. Eks vahel on teda saanud ka veidi kohendada, et ta nii matsakas poleks, samas peab mainima , et kohati on see just mõnus. Sarapuu alune on olnud maja renoveerimisest saadik kivide hoiukohaks (loe: hunnikuks) Mõne aja püsis seal ka üks kuivanud puu püsti, see vajus viimasel talvel maha. Kevadeti on sarapuu all nurmenukud ja ka pisut märtsikellukesi, hiljem vallutavad paiga siniliiliad ja siis edasi on olnud selline "piiripealne" kole-ilus-aeg. Olen seoses nende heinamaakatsetustega jätnud sealt ka suvel muru niitmata. Kohati on olustik rahulik , siis jälle mitte. Kivid on turritanud seal kuidagimoodi välja jne. Üsna kaua ei suutnud mõelda välja, et kuidas oleks hea seda paika hooldada, et hing rahul ja käed käed ka parasjagu tööd täis oleks. Mitte liialt. Ja siis jõudsid ühel päeval minuni kaks epimeediumitaime Mareti taimeaiast ja ühel hetkel anti pilt ja suund, kuhu võiks edasi kulgeda.
Enne. "Pusaperioodil"
Maha kukkunud tüve jätsin sinna kuhu ta siis otsustas lebama jääda. Nagu näha on paigas ka mõned taimed. Kolhise epimeedium epimedium pinnatum -paremal. Üritasin jätta taimedele suuremad laigud, lootuses, et pärast ei ole pudipadiolukord. Ju näeb :)
Pilti veidi nihutades paistab paremal langenud lehtede vahel ka Muhedikult saadud kukitsapoeg (sügisvärvides). Praegu tal mullapinda jagub. Tasapisi liigun kaevamisega ka ettepoole. Tegelikult olengi jõudnud hetkel ligineda vaid ühele osale sarapuu alusest. Taimi olen küll mõnede laikudena veel maha istutanud, aga neist siis edaspidi.
Hetkel on hingel üsna hea kui seisatada ja vaadelda.
Selline rajamine on alguse saanud.
Värvitud kohtadest ka veidi pilte.
Veidi sügisastereid
jaapani füüsal Physalis franchetti ( Hiina laternad). Esimest aastat on nad ka meie aias oma värvilisi päid võngutamas.
Hingel on hea.
Meie väike vahtrapuu on juba palju suurem vahtrapuu.
On soojalt sassis sügisaeg.
