22. märts oli sel aastal. See oli väga rõõmustav, sest see on minu elus üks eriline päev, juba aastaid. Armas, et sain teha siis ka kevade esimesed aiapuudutamised. Nüüd olengi ootamatult iga päev veidike toimetama jõudnud. Pool aeda on veel küll lume all, aga kohad, mis järjest vabanevad, ootavad puhastamist ja varasejate õitsejate pealt teki äravõtmist. Sarapuu(stiku) alune on üks koht, kust lumi läinud. Talvel sai siin ka tegutsetud. M. saagis suurt sarapuupõõsastikku nö kitsamaks. Oli see juba tõeliseks hiiglaseks laiunud. Sealtsamast saingi nüüd koristamist jätkata. Sügisel torkasin muru sisse lumikellukesi ja teisi, seega pean seal väga ettevaatlikult liikuma, et mitte kellelegi pähe astuda. Lumikellukesed ongi meie aia esimesed õitsejad. Lumeroosibeebid on ka juba silmi avamas. Ühe eelmise aasta pojaga juhtus ka äpardus, see on see liigne aedniku agarus. Lehti eemaldades murdus ka kaks õit. Olen päris õnnetu.
Sarapuude alune ärkamine.
Helleborus lumeroos
Loodan väga, et sel aastal saan rohkem aiale pühenduda. Esimesed päevad on olnud mõnusad ja inspireerivad. Tegelen kohapealse looduse vaatlemise, mõttes aia struktureerimise ja kujundamisega. Seega, suunal, kuidas edasi. Kohe pikeerin veebruaris külvatud lobeeliad. M. lõikab viljapuid. Mesilassipsikud, meie kahest tarus, on peale talve elus, aga ohud ei ole veel möödas. Võtame päev korraga. Tervitused ka kõigile aiasõpradele uue hooaja alguse puhul ja kosutavate kohtumisteni!
