Loomisrõõm.
...ja siis pühendab Ta meid oma imelistesse nägemistesse, lubades meil ka suurest loomisest osa saada-võtta. Kas oskan seda alati hinnata, kas oskan näha.
....olla loodu, olla loodus, olles looduga üks...
neis imelistes hetkedes on ilu võlu tunne taju, kordumatu, vahel hajuv...
Jalutasin Aias, selles suures....mõõtmatus, inimese mõistusele hoomamatus. Jah just siis kui näed üht kildu, siis võidki aimata vaid selle hoomamatust. Ja see on suur rõõm! teadmine, et kõik on suurem kui meie.
Nimelt koolitöö oli- kujundada peenar. Algus. Kartus, teadmatus, aukartus, inimlik? Olles oma aias ju pidevalt kilde püüdnud kokku seada, oli see ju  võimalus õppida nägema laiemalt. Vaadelda, näha tervikut ka sellest pisikeses killus, mis väljendub sõnaga peenar. Esimesed sammud, tasapisi. Aeg, pühendumine. Kõik see, millest me võime saada osa. Rõõm meile kingitud taimedest. Nii et tohid mõelda , " aitäh, et olemas oled, siilkübar!, aitäh, et oled loodud nii imeliselt, aitäh, Jumal!"
Harmoonia. Kui imeline on harmoonia. Sõna isegi on nii harmooniliselt kõlav.  Oska vaid kuulda, oska vaid näha....palun, et saaksin seda rohkem kuulma ja nägema.
Üks oluline äratundmine oligi ju ammu see, et jõudsin siia kus praegu olen. See võimalus olla loodus, nii lähedal kui võimalik. Nüüd see siis on. Mets on kohe siinsamas ja elu tuleb sealt siia ja enda elu ongi siin ja seal.
Soov siin maja ümber toimetada ja näha, et mitte lõhkuda, et mitte oma egoga astuda selle imelisuse peale, mis juba on olemas, et küsides ja vastust kuulates lisada või muuta kilde. See on sügaval olev soov ja igatsus. Neid leidmishetki juba on. Kasvõi kibuvits, kes tuli välja võsast ja kinkis imelisi hetki oma õitega ja suve lõpus oma viljadega ja praegugi on osa meie elust, härmas ja kaunina.

Leidmisrõõm.