Omamoodi sügistalv on mööda saamas. Maa on olnud roheline, vahepeal paar nädalat ka valge, aga enamus aega samasugune nagu praegu. Kraadidki väljas üsna sarnased. Nüüd küll juba hakkab värv ja olemus muutuma. Kevad ikkagi! Nii varakult kui sel aastal ei ole aga mul õnnestunud väljas toimetama hakata. Esialgu piirdusin riisumisega, seal, kuhu eelnevatel aastatel väga ei jõudnud. Eelkõige käisin põõsasastealused ja metsaääre läbi, kus varsti peaksid sinililled õitsema hakkama. Eelmistel aastatel andis neid õisi seal otsida suure lehe-ja oksasodi seest.Vähehaaval sai hakata ka peenraid koristama. Veebruaris rohisin aknaaluse peenra puhtaks. Peale mida tuli talve suurim lumi korraks küll maha, aga läks seegi varsti.
Nii see aed ärkab. Teha on palju, aga see õues olemine ja toimetamine on ju puhas rõõm.
Kuna meie õues on kõik hilisem, siis nagu ka piltidelt võib näha, on õitsejaid aias vähe. Peamiselt lumi-ja märtsikellukesed, pisut teisi ka.
Selle muutliku sügistalvise ilma tõttu on lumeroosid ka räsida saanud.
Sammhaaval....
Aed on ikka üsna samblane, ja mulle see meeldib.
Krookused ka alustavad.
Epimeediumi kaisus.
Õnnestus saada ka topeltõielisi lumikellukesi, kelle näopilte üsna keeruline teha, pead neil allapidi ju ja rasked.
Vesi aias. Kevadeti on meil siin ajutine tiik. Vahel mõni pardikegi külas. Meeldib, väga, võikski ju olla, samas puude all ei ole seda vist lihtne hooldada.
Peegeldus ja üks helin.
Need samblased vanad!
Mõni võrkiiris ka ikka juba õitseb, aga üldiselt alles kõik ärkab.
Olge terved!
Rõõmu ja rahu!