Teenistuselt tulles ei jõudnud enne toauksest sisse, kui olin näppupidi mullas ära käinud. Nimelt olid ühel väljasulanud murulaigul juba tulbininad, muidugist ülearuse sees. Eks ma siis natuke neid seal nokkisin paljakäsi, hiljem ka kinnastega. Maja ees peenral on kah juba ninade pillerkaar, sealgi sai pisut neile ruumi tehtud ja kobestatud, kaua ju ei saa. Käed hakkavad veel külmetama. Aga oi kuidas juba tahaks, olla ja nokitseda.
Eile tegin ära püsikute kontrolltöö. Lootust kõige selle taimemaailma suuruse ja veel mittetundmise juures on veidigi lohutav kui osad neist ikka juba veidi rohkem tuttavamaks saavad. Oh mulle meedib vahalill Kirengeshoma ja ängelhein Thalictrum. Seda tean kah juba selgemini, et kõik mu aias on ootel ja mina kah, et millal, millal see visioon siis visualiseerub....üsna põnev.