Hüatsindivärv.

Ikka ei ole fotokat.
Vahepeal on kõik muutunud nii roheliseks ja ülaseträpsuliseks. Käin ikka otsimas, et ehk tuleb ka mõni sinine ülane välja. Sügisel õpetaja Taavi käest saadud (Taavi Tuulik), aga ei näe... Aga kelle leidsin hoopis- armsa roosalilla koerahamba. Ka nende seemned (ja ka sibulad,!muhediku tähelepanek :)sai sügisel maha pandud ja ausalt öelda, võiks justkui kuulda " noh, ei oodanud, jah..." :) Ja ega ma ei lootnud küll veel kohtuda. Aga vahva. Väga ootan  näiteks kirjusid liiliaid, need sain ka Taavi käest.
Sügisel kui Mareti juures (Maret Vähejaus) praktikat alustasin, siis ausõna, ei plaaninud. Õigemini ei olnud mõttes  kedagi hakata tahtma, aga iga kord tulin sülemiga. Et siis, ehk teate kuidas see on "kas Sul seda on?. Ei ole. Võta, see on niiiii....jne"
Nüüd siin ootan ja vaatan põnevusega, kust keegi nina välja pistab ja milline ta välja näeb. Tegelikult nii armas! See " Tere, mina siin."
Istutasin tee äärde, kuhu kunagi peaks ka aed tulema, väikese rea tokkroose. Et siis aia asemele hetkel. Aed ise ootab oma aega. Teadjate  info ütleb, et tulevat suure maantee nähtavuse korrigeerimine. Ja et ei peaks ikka aeda eest ära võtma pigem siis ootame. 
Panin aiamaale maha spinati, salatid- lollo rosso, rukola.Tilli viskasin nagu ikka igale poole. Et ikka söögiks ja iluks jätkuks.  Teda pole minu meelest kunagi liiga palju. Vähemalt veel :)
Esimesed tulbid on lahti. Mina teen kooliülesandeid- mahud ja arvutused. Vahepeal käin ja imetlen aias sündivat ja leian mõne nina. " Tere tulemast!"