Õielapsuke avab oma punga ja hüüab: "Kallis Maailm, palun ära närbu."/R.Tagore/

Laupäev, märts 18, 2017

Hing...

ja hõng.

On ka meile siia juba jagunud päikselisi ja kevadisi hetki. Lisaks sadudele. Mõnus on Bertaga kõnniretki teha. Kurvaks teevad vaid teeääred, kus autoakendest väljavisatud sodi välja sulab. Iga kevad saab seda siin hulgaliselt kokku korjatud. Kahju, et ei taheta alati loodust loomulikuna hoida.

Aeda väga ei kipu, nii märg on veel. Täna korra käisin, aga püüan vähem tallata, sest pehme on pea igal pool. Nõlvadel vähem. Tegin ka mõned pildid. Praegu on aed siis osaliselt roheline, pehme ja samblane. Suur osa aiast aga veel jätkuvalt lume ja vee all. Ninasid on rohkesti paistmas, aga , hetkel piilume neid kaugelt. Sel ajal maiustame vahtramahlaga.
Sookured saabusid juba mõni aeg tagasi ja kakk teeb metsas häält. Lähemale ei ole ta kolinud. Ootan ikka.
Kevad läheneb vaikselt. Hea meelega juba toimetaks, riisuks ja puhastaks peenraid, aga ootame kui kuivab. Seniks mõned samblased hetked.


Kivid oma roheliste rüüdega on praeguse aja hinge paitavad. Suvel on nad muidugi ka alles, aga kaovad siis paraku üldisse rohelusse.


Juba ammu on mul soov aias üks samblastele sobiv koht luua ja samblamaad laiendada. Ehk õnnestub kunagi. Seniks on ta seal, kus  elama on asunud. Suvel on need kivid lauspäikeses.



Ja esimesed õied on ka aias. Lumikellukesed. Armsakesed.



Kevad läheneb, astub õrnade sammudega ja märkamatult. Astume kaasa.

Rõõmu ja rahu!