Õielapsuke avab oma punga ja hüüab: "Kallis Maailm, palun ära närbu."/R.Tagore/

kolmapäev, september 17, 2014

Sügisesse teel ja...

roosiline tagasivaade.

Peale seda ägedat kuuma suve oli nii kosutav oma õhtustel kõnniretkedel vaadata äikeseeelseid-ja aegseid taevavärve ja märgata kuidas kõik muutub aegamööda "tummisemaks".
Aias peale kõrbeaega ikka on ühtteist. Peale sadusid on ka korralikult umbrohtu ja õitsenud pealseid. mida tasapisi õnnestub ka koristada. Põhitöö on suure hooga peale hakanud ja väike väsimus juba ka peal, aga eks see harjumine koormusega vajab ka aega. Mõnus on nüüd vabadel hetkedel labidas haarata ja taimi maha ja ühest kohast teise istutada. Ideid ja mõtteid tuleb nagu seeni hetkel....
 Üks tunniajane metsaskäik ja päevane sissetegemine :)











Aga nüüd siis suvelõpu pilte ja aialõhna.






































`Piilu`






















Üks hortensia kolmest eelmisel aastal istutatutest õitseb väga külluslikult. Üks vähem ja ühel ei ole üldse õisi, kuigi taim ise on lopsakas. Võib-olla on liiga varjus?






















Isekülvi teinud üheaastate flokside üle saab ainult rõõmu tunda.

























Lõvilõug. Ka nemad on ikka väga hästi püsivad.

























Sel aastal sain endale ka fuksiaid. Küll on ikka armsad oma rippuvate kellukestega.

























Nüüd mõned põõsasmaranate pildid, kes on tänavu õiterohked...


























 Segu














































Suvel üles panemata jäänud roosid. `Amelie Renaissance` Sel aastal oli üllatavalt madal.

























`Kimono`























`Claire Renaissance`























`Compassion´ i muinasjutuõied





































`Queens Palace` . Hetkel ise üsna pisike, aga kauni õiega...

























Üks oma esimese suve rõõmustaja. Eelmisel aastal istutasin kummalegi poole väravat `Sally Holmesi`
Ühekordse õiega roos, aga suurepärane suve läbi oma õisi hoidev. Kõige huvitavam oli, et õitest moodustus õitekuhi-ring, see oli ikka võrratu.
























Kui ma sel aastal kõik kollased lilled aiast ära jagasin, siis eelmisel aastal istutatud roosi ma ju kusagile ei saatnud. Tegelikult sai see ka ostetud rumalusest, usaldades fotodel olevat ja kirjeldatut, ehk siis olema pidavat kreemikat õievärvi. Iseenesest väga kauni õiega, lokkis äärtega roos `Sophie Renaissance`. Katsusin talle siis tasakaaluks siniseid kaaslasi leida. Kaaslaseks lauk.

Hetkel on roosid näitamas oma teise laine õisi. Sügisel on need tugevad ja tummisemad, rõõmuks kargesse ilma.





















Lõpetuseks üks ajutisel toel kasvav aeduba, kes mulle hinge läks ja edasiseks mõtteid andis.

Hetkel on käsil kevadeks valmistumine ja värvikildude mulda panemine, et siis peale talveund põnevusega neid ootama hakata. Sel aastal siis liiliate lainetel. Ju näeb, maa on meil siin savikas, lisan küll liiva , aga kas neile meeldib.


Rõõmu ja rahu!