Õielapsuke avab oma punga ja hüüab: "Kallis Maailm, palun ära närbu."/R.Tagore/

reede, märts 20, 2020

Märtsi miniatuurid....

kevade alguse puhul.

        Omamoodi sügistalv on mööda saamas. Maa on olnud roheline, vahepeal paar nädalat ka valge, aga enamus aega samasugune nagu praegu. Kraadidki väljas üsna sarnased. Nüüd küll juba hakkab värv ja olemus muutuma. Kevad ikkagi! Nii varakult kui sel aastal ei ole aga mul õnnestunud väljas toimetama hakata. Esialgu piirdusin riisumisega, seal, kuhu eelnevatel aastatel väga ei jõudnud. Eelkõige käisin põõsasastealused ja metsaääre läbi, kus varsti peaksid sinililled õitsema hakkama. Eelmistel aastatel andis neid õisi seal otsida suure lehe-ja oksasodi seest.Vähehaaval sai hakata ka peenraid koristama. Veebruaris rohisin aknaaluse peenra puhtaks. Peale mida tuli talve suurim lumi korraks küll maha, aga läks seegi varsti.
        Nii see aed ärkab. Teha on palju, aga see õues olemine ja toimetamine on ju puhas rõõm.
Kuna meie õues on kõik hilisem, siis nagu ka piltidelt võib näha, on õitsejaid aias vähe. Peamiselt lumi-ja märtsikellukesed, pisut teisi ka. 


Selle muutliku sügistalvise ilma tõttu on lumeroosid  ka räsida saanud. 




Sammhaaval....




Aed on ikka üsna samblane, ja mulle see meeldib. 


Krookused ka alustavad.


Epimeediumi kaisus.




Õnnestus saada ka topeltõielisi lumikellukesi, kelle näopilte üsna keeruline teha, pead neil allapidi ju ja rasked.


Vesi aias. Kevadeti on meil siin ajutine tiik. Vahel mõni pardikegi külas. Meeldib, väga, võikski ju olla, samas puude all ei ole seda vist lihtne hooldada.


Peegeldus ja üks helin.


Need samblased vanad!



Mõni võrkiiris ka ikka juba õitseb, aga üldiselt  alles kõik ärkab.

Olge terved!

Rõõmu ja rahu!

kolmapäev, juuli 31, 2019

Astudes...

augusti sumedusse.

        Oleme ikka kuivas. Paaril päeval on nüüd mõni tilk tulnud, aga jah, senini, alates maist umbes 4-5 päeva on meile vihma antud. Seekord siis selline suvi. Osadele taimedele meeldib, osa kõrbevad ja õitsevad üliruttu ära. Aiatõid saab teha nii kuidas ilm ja aeg lubavad, seega, midagi suuremat kui olemasolevate äraõitsenud õite noppimine pole viimasel ajal teha saanud. Kurke ja suvikõrvitsat tuleb jõudsalt, sibulad on üles võetud. Maasikad ja vaarikad moosiks keedetud, mustikad igapäevaselt laual. Mesilarajoonis on nüüd kahe pere asemel ootamatult kolm. Loodame, et neilgi läheb kenasti. 


     Tokkroosid on ikka armsad, samas õitsevad ära meeletu kiirusega ja sellesuvine roostesse haigestumine on ka ikka kole. Pea kõik lehed on korjatud, aga nagu ka varem olen kirjutanud, peaks neist aias loobuma, aga no ei raatsi. Huvitav on, et eelmisel aastal, kui oli veel palavam, siis roostet peaaegu et ei olnud ja tookord mõtlesin, et ju see kuum ja kuiv siis sobib. Sel aastal on peaaegu samad tingimused, aga jah, hullem olukord. 



        Vahele ühest (edasi)arendusest. Nimelt on mul siin üks suur sarapuudealune, mis on veidi varjuline, samas väga kuiv koht. Sõitsime ikka ümber põõsastiku. Mulle aga ei meeldinud ammu teede võrgustik, mis seeläbi tekkis, seega sellest aastast sai see sõiduring kaotatud. Kohe muutuski pilt ja  tekkis võimalus kuidagi sarapuu alt liikuda meie "mereranna" motiivi juurde. Sarapuu all olnud kivid sai laiali puistatud ja peale seda see kujutluspilt arenema hakkaski. Hetkel on see mul küll alles  peas, aga tasapisi liigun selle teostamise poole. 


         Nagu eelmises postituses kirjutasin, tegelen siin niidukijoonistustega, vastavalt kuidas siis tundub ja pilt paistab. Praeguseks on  nõlvadel olev niidutaimestik juba osaliselt maha niidetud, kuna kõik oli juba ära õitsenud ja kohati pilt juba korratu.


         Siin juba tuttav rannamotiiv. Teravaõiene kastik Calamagrostis  acutiflora `Karl Foerster`on jälle võimas ja  tagasi lõigatud schmidti puju Artemisia schmidtiana `Nana`ja Stelleri puju Artemisia Stelleriana `Silver Brocade` on ka ilusasti taastunud. Kuna tegin seda esimest korda, siis ei teadnud, mida oodata. Nõuanded sain sõpradelt, aalujatelt, ja minu rõõmuks on taimed tõesti taastunud peale talve ja rõõmustavad oma hõbedassinkjate olemistega. 
     Igatahes täitsa põnev on, ise ka veel täpselt ei tea, kuidas seal see koht areneb, ehk siis kujutlusest reaalseks saab, aga nagu aiasõbrad teavad, teeb see protsessis olemine sisemiselt rõõmu.


`My Joe Ann`
              Liiliate õitsemisaeg on ka juba mõnda aega käes. Osa juba äragi õitsenud. Mõned liiliapungad said siin kevadel ka külmakahjustusi ja seetõttu lahti mines on osa õisi olnud ka külmavõetud välimusega.


`Pearl Jessica`


`Corsage`?


Mõned roosid siis ka. `Rapsody in Blue`näitab esimest aastat oma õisi. 


`Kimono`


`Mainzer Fastnacht` (lillakam kui pildile jäi)



        `Annabel`-id on jälle võrratute õiepallidega. Taustal üks meie "tuhalammas". Nimelt on ühel nende karjamaatükil meie lõkkease(kevadine) ja selle kuumaga on seal olemine nende lemmiktegevus. Huvitav igatahes. Nende endi värv nüüd muidugi ka.


Kaunist suve jätku kõigile.
Ootame vihma!

Rõõmu ja rahu!





esmaspäev, juuli 08, 2019

Imeline....

loodu(s)!

      Iga kord kui meil siin nn heinamaa ehk niidulaigud oma õitsemise kõrghetkesse jõuavad, siis hing hõiskab. See loomulikkus, heas mõttes tavalisus, see puudutab. Eks ole seda ju meil eestimaal igal pool, olgu teeäärtes või põldudel - hingel hakkab soe. See kokkukõla- Looja looming. Olen õnnelik, et meie kodu on sellises paigas, kus seda saab olla ehk siis ruumi on. Nii niidule kui niidetule, kui lillele kui kõrrele. Sel aastal, kuna aega on mul rohkem, muutsin veidi niidulappide kujundeid ja asukohti. Ka moodustusid justkui uued tingilikud väikeruumid seeläbi. Niidukijoonistused.
       Muide, lõpuks tuli ka vihma. Nii parasjagu, et kastis ja samas ei lõhkunud taimi liiga ära.


Rosa rugosa `Alba`



 Imeline madar.



Koos mets-salveiga.



Naturaalne.


Vaikelu pojengitoega.
Niidult roosideni on üks samm....meil siin.
 Minu "hingeroosid", lihtõielised.



 `Jacqueline Du Pre`

Igasugu söödikud kimbutavad teda pidevalt, aga millised õied!



"Maasikamari" roos `Sweet Pretty`, tervitame Tistoud.


`Lydia Freimane`imeliselt suured ja lopsakad õied. Sel aastal veidi suuremaks kasvanud juba.



`Munstead Wood`


Sõpradelt saadud nimetu, aga imelise lõhnaga, pargiroos.


Roos on  roos on roos!

Rõõmu ja rahu!

laupäev, juuni 29, 2019

Pojengide....

vabalangemine. See tähendab, et mul ei ole nad väga toestatud ja nii nad siis langevad teiste vahele ja najale. Hetkel veel õitsevad ja tundub, et see suvi on neile hästi sobinud, sest on palju õisi ja need ka lopsakad. Enamus meie aia pojenge on siit-sealt tuttavatelt saadud. Paar sorti olen aga nö toidupoe üsna pisikesest juurikatest saanud kasvama. See on rõõmustanud. Valge pojeng on veel aiast puudu, aga küll ta ka kunagi siia jõuab. Mis meil veel siis õitseb. Roosid on alustanud. Roniroosid õitsevad juba mõne aja ja teisi tuleb järjest juurde. Niidulapid on oma täisilus, ehk siis madar õitseb ja kellukad ja karikakrad. Aed on üsna õierohke. Mina olen viimased päevad põhiliselt rohinud, seda ikka jagub ja ka mõned istutamised teinud.


Taustal vägihein





`Monsieur Jules Elie`


Uueke, poepakist, `Sarah Bernhardt`


Vahele üks segasumma pilt.


Nõmm-liivateed tasapisi laienevad teeplaatide vahel. Mesilaste rõõmuks.


Kaks punast roosi. Oh küll on sel aastal neil ründajaid olnud. Sellegipoolest õitsevad vapralt.


`Sympathie`. Õievärv on sügav. Sai üsna õigetooniliselt pildile.


`Flammentanz`



Suurim üllataja on aga valge roniroos `Iceberg`, kellele tuli oma tugi meisterdada, oli ta nii võimsaks kasvanud ja praegu täisõies. Tal on väga ilusad puhasvalged ja hästi püsivad õied. Tore rõõmustaja. 



Üllataja oli ka `Compassion`, kes on üsna külmaõrn roos. Meil on ta juba ammu, aga iga kevad alustab praktiliselt nullist. Sel aastal aga mitte. Armas ja lõhnav.

Järgmises postituses vaatame niidutaimi ja teisi roose.

Rõõmu ja rahu!