Juba väga "mitu aega" hingan sisse erinevaid pilte raamatutest, netist. Mõtisklen ja kuulan. Selline tunne on, et "lõhna" juba tunnen. Jutt siis aia planeerimisest. Kõlab nii asiselt, aga õnneks olen hakanud elu jooksul asisuse kasulikkusest, võiks siis öelda abist aru saama. Õhulosse võib ju ehitada, aga kui kive reaalselt paika ei pane, siis õhulossiks ta ka jääb. Mäletan seda heas mõttes "vaeva" kui maja renoveerimine algas ja oli vaja täit visiooni, nägemist. Oi kui raske see algul oli ja nägemine, see oli nii pisimõõtmeline. Tagantjärgi võib öelda ja see on ka hetke kogemuseks, et läks ikka pisut laiemaks küll. Ja huvitav oli ka see loomistöö. Praegu seisan siis suurema loomistöö ukselävel ja vaatlen ja vaatlen ja hingan. Aga tahaks juba kive paika seada. Hetkel on ainus mõte, et kusotsast alustada. Et siis erinevad mõttekillud jooksevad läbi enda-teed, peenrad, taimed. Nagu pusletükid. Eks igaüks, kes aias loometööd teinud, teab seda algust. Ja kui juba algus tehtud, siis hakkabki kulgema.
Soov on suveks mingigi visand tehtud saada. Panengi siia kirja, siis on vahel silme ees. Mõni armas inimene loeb praegu ja mõtleb, et soh, endal juba peenrad ja muu jne. olemas. Jah, näpud pole ju eemal püsinud, aga iseendas on tedmine, et veel ei näe tervikut, veel pole see kooskõlas, harmooniat pole, aeg pole veel käes.
Igale asjale on määratud aeg Kg:3
Minul on esimene karbitäis salati-spinati-sibula seemneid juba mullast pead välja pistnud. Vaevalt, et need jõuavad ära oodata peenrale kolimist (enne satuvad nad taldrikule) aga midagi väga kevadist ja kärsitut selles mullakastis ju ometi on. Tahaks juba kõike teha, eksole!?
VastaKustutaoh kui mõnus! Värskus! Mul veel pole. Kus Sa seda karpi hoiad, toaaknal?
VastaKustutaTahaks jah juba nagu kirjutasin neid piltlikke kive- mõtteid reaalsusesse kanda, pintsli ja Suure Loojaga koos luua, aga piirjooned pole veel paigas. See igatsus on, aga olen sellel Su pildil seal kusagi astmel kus tean, et suudan, aga pole veel sammu edasi astunud.
Aknalaual jah.
VastaKustuta