... on nii puus kui maas. Õrnvalgelt pehmendamas alustanud aed-iiriste jõulisust. Kurekellade õitsemisaeg on. Pojengid alustavad. Suure kuiva lõpetas üks eriti sajune päev. Muidugi oli seda kastmist vaja, aga kahjuks lõhkus tugev tuul ja vihm ka taimi. Nii olid näiteks just õitsema hakanud kolm õrnroosat idamagunat ja üürikeseks see hetk jäigi. Ka kooldus märjaks saanud õiekoorma tõttu lumepallipõõsas. Õnneks küll pärast osaliselt sirutus uuesti.
Vahepeal oli pea 3-nädalane paus, mil aeda ei saanudki toimetama. Rohimist on seega jätkuvalt palju ja ka paljud kujundamismõtted ootavad aega, kas teostuda või siis mitte. Eks siis on nii. Kõik on poolik, kohati lausa segasummalik. Ometi on aiaaeg ka sellisena - aeda astudes, toimetades või lihtsalt olles-, kosutamas hinge....
Rõõmu ja rahu!
