Õielapsuke avab oma punga ja hüüab: "Kallis Maailm, palun ära närbu."/R.Tagore/

Neljapäev, veebruar 23, 2012

Helendab..
Vabariigi sünnipäeva lävel...

Eile leitud loodusenaise Kristel Vilbaste read "Pakasekriuks on lumest kadunud. Jäänud on vaikne sosin, rõõmusõnum sulalumelt, mille päike valgesse lumevahtu kirjutas: „Kevad on teel! Enam ei ole kaugel sinilillede sinised naeratused ega ülaste üllas valendus.“

Mõtisklesime kodus sellest kui õnnelik võib olla eestlane, et tal on...soe, värviline, külm ja hele....need aastaajad. Ajad erilisteks-imelisteks äratundmisteks. Oska vaid seda kogeda.
Eestlane tohib olla õnnelik?
 Eestlane tohib olla õnnelik! Kindlasti veel palju muu pärast kui aastaaegade. Inimene üldse võib olla õnnelik. Ka siis kui murepilv on katnud lootusepäikese. Lootus jääb, sest päike on alati olemas. Ja kui me vaid võtaks sellest lootusest kinni, ja sooviks jätta seljataha kõik selle, mille pärast eestlane-inimene vahel ka jutumärkides uhke on. Kõik see mis kitsendab, halvab. Nii teisi kui ennast.
Ma tean, et ma oma jõust seda ei suuda, aga ma palun jälle....iseenda ja meie pärast.


http://www.youtube.com/watch?v=NmmUOpLQnLs&feature=related

Lõppeks, vennad, olge rõõmsad! Seadke oma asjad korda, laske
endid julgustada, olge üksmeelsed, pidage rahu! Küll siis
armastuse ja rahu Jumal on teiega! 2kr 13:11

Eesti Vabariik-see oleme Sina ja Mina-Meie.
Õnnistusi kallis RIIK.

Teisipäev, veebruar 14, 2012

Eile, täna, homme , ülehomme...


http://www.youtube.com/watch?v=PkSp8wc8lKw



Sõbrad, teile!!!
Aitäh!

Esmaspäev, veebruar 13, 2012

Ootus.
Juba väga "mitu aega" hingan sisse erinevaid pilte raamatutest, netist. Mõtisklen ja kuulan. Selline tunne on, et "lõhna" juba tunnen. Jutt siis aia planeerimisest. Kõlab nii asiselt, aga õnneks olen hakanud elu jooksul asisuse kasulikkusest, võiks siis öelda abist aru saama. Õhulosse võib ju ehitada, aga kui kive reaalselt paika ei pane, siis õhulossiks ta ka jääb. Mäletan seda heas mõttes "vaeva" kui maja renoveerimine algas ja oli vaja täit visiooni, nägemist. Oi kui raske see algul oli ja nägemine, see oli nii pisimõõtmeline. Tagantjärgi võib öelda ja see on ka hetke kogemuseks, et läks ikka pisut laiemaks küll. Ja huvitav oli ka see loomistöö. Praegu seisan siis suurema loomistöö ukselävel ja vaatlen ja vaatlen ja hingan. Aga tahaks juba kive paika seada. Hetkel on ainus mõte, et kusotsast alustada. Et siis erinevad mõttekillud jooksevad läbi enda-teed, peenrad, taimed. Nagu pusletükid. Eks igaüks, kes aias loometööd teinud, teab seda algust. Ja kui juba algus tehtud, siis hakkabki kulgema.
Soov on suveks mingigi visand tehtud saada. Panengi siia kirja, siis on vahel silme ees. Mõni armas inimene loeb praegu ja mõtleb, et soh, endal juba peenrad ja muu jne. olemas. Jah, näpud pole ju eemal püsinud, aga iseendas on tedmine, et veel ei näe tervikut, veel pole see kooskõlas, harmooniat pole, aeg pole veel käes.
Igale asjale on määratud aeg Kg:3
 ps. siin on seda "lõhna" juba natuke...

Laupäev, veebruar 04, 2012

Loomisrõõm.
...ja siis pühendab Ta meid oma imelistesse nägemistesse, lubades meil ka suurest loomisest osa saada-võtta. Kas oskan seda alati hinnata, kas oskan näha.
....olla loodu, olla loodus, olles looduga üks...
neis imelistes hetkedes on ilu võlu tunne taju, kordumatu, vahel hajuv...
Jalutasin Aias, selles suures....mõõtmatus, inimese mõistusele hoomamatus. Jah just siis kui näed üht kildu, siis võidki aimata vaid selle hoomamatust. Ja see on suur rõõm! teadmine, et kõik on suurem kui meie.
Nimelt koolitöö oli- kujundada peenar. Algus. Kartus, teadmatus, aukartus, inimlik? Olles oma aias ju pidevalt kilde püüdnud kokku seada, oli see ju  võimalus õppida nägema laiemalt. Vaadelda, näha tervikut ka sellest pisikeses killus, mis väljendub sõnaga peenar. Esimesed sammud, tasapisi. Aeg, pühendumine. Kõik see, millest me võime saada osa. Rõõm meile kingitud taimedest. Nii et tohid mõelda , " aitäh, et olemas oled, siilkübar!, aitäh, et oled loodud nii imeliselt, aitäh, Jumal!"
Harmoonia. Kui imeline on harmoonia. Sõna isegi on nii harmooniliselt kõlav.  Oska vaid kuulda, oska vaid näha....palun, et saaksin seda rohkem kuulma ja nägema.
Üks oluline äratundmine oligi ju ammu see, et jõudsin siia kus praegu olen. See võimalus olla loodus, nii lähedal kui võimalik. Nüüd see siis on. Mets on kohe siinsamas ja elu tuleb sealt siia ja enda elu ongi siin ja seal.
Soov siin maja ümber toimetada ja näha, et mitte lõhkuda, et mitte oma egoga astuda selle imelisuse peale, mis juba on olemas, et küsides ja vastust kuulates lisada või muuta kilde. See on sügaval olev soov ja igatsus. Neid leidmishetki juba on. Kasvõi kibuvits, kes tuli välja võsast ja kinkis imelisi hetki oma õitega ja suve lõpus oma viljadega ja praegugi on osa meie elust, härmas ja kaunina.
Leidmisrõõm.