Oma aia roosidest. Vol.1

Vään-ehk roniroosid.
Inglased eristavad ramblerroose ja roniroose. Väljendite "roni" ja "vään" üle on meil nii palju arutletud, aga roosidel ei ole roniorganeid ja sinnapaika kõik on jäänud.
Ramblerroose, kes on tihti multiflora või wichuraiana hübriidid, eristatakse nende väikeste õite alusel, mis on suurtes kobarates ja väga väänduva kasvuviisi, aga üsna peenikeste ja painduvate okste järgi.Õitsevad tavaliselt ühe korra ja eelmise aasta okstel. Väänroosid, kes õitsevad uuesti, on enamasti nüüdisaegsed roosid, veidi suuremate õitega. Sirged võrsed ja oksad on tugevamad kui ramblerroosidel, neid pole nii palju ja nad ei väändu. Välismaistes roosiraamatutes räägitakse ronivatest teehübriididest ja floribundroosidest, need on peenraroosid, kelle pungad muteerusid ja puhkesid uuesti väändujate suguvõsa käitumise moel. Raamatust " Roosid"
                                                                            

                                                         


  `Moonlight` aretaja W.Kordes Söhne 2004

`Compassion`
aretaja Harkness, 1972, Inglismaa.
Tuntakse ka kui Belle de Londres, roosi kirjeldatakse ka kui ronivat teehübriidroosi. On võitnud erinevaid medaleid, sealhulgas Royal National Rose Society Edland Parfüüm medal 1973

Tal on imeilusad , meie nimetame, muinasjuturoosiõied ja imeline lõhn.

Ema kingitus.

Renaissance-roosid- põhjamaa vastus inglise roosidele.

Taani firmas Poulsen Roser ApS ilmavalgust näinud antiikrooside rühm, mida kutsutakse Renaissance(renessanss)-roosideks. Antiiksus väljendub õite kujus ja lõhnas.

`Clair renaissance`
Poulsen, 1994
Päritolu- seemik x `Radox Bouquet`

`Amelia renaissance`


Amelia lugu.
Amelia meie aeda jõudmise lugu. Käisin mina kord turul, seal Juhani puukool müümas istikuid. Piilusin siis nende roosinimekirja ja midagi tuttavat ja soovitavat ei leidnud. Lähen siis taimi vaadates pisut eemale ja....üks roos vaatab mind, imeilus roosa näoga. No mina märkasin küll, aga ei teinud midagi. Kõnnin siis jälle edasi ja vaatlen taimi ja....jälle, leian enda vaatamas seda vaatlejat. Läksin siis lõpuks vaatama, et kes see siis seal on. Ja leidsin... Amelia. Kuna mul aias elas juba Clair, siis ...nii ta meile tuli. Ja muide see üks õis pani aia lõhnama. Kujutlesin, et mis siis kui neid õisi mitu.
Edasi läks nii, et esimene aasta istutasin ta mitte päikse kätte, misjärel vaatasin, et vist ei ole kõige parem koht. Kuna üks mustsõstra põõsas sai välja juuritud, siis oh rõõmu, avanes mõnus koht(enda arvates) kuhu Amelia elama panna. Tehtud. Terve eelmise suve oli ta kuidagi nukker. Siis avastasingi oma teadmatuse suuruse. Mustsõstar kurnab maa ikka väga ära. Jah, olin Ameliale küll komposti pannud, aga eks seda oli ikkagi vähe ja ta põdes. Sügise poole aga hakkas õnneks toibuma ja...sel aastal, tundub, on esmane shokk üle elatud. Olen talle head ja paremat kah ikka pannud ja kuna koht on roosile hea, päike ja puha, siis usun, et ta on nüüd nautimas oma elu. Hetkel on väga heas väljanägemises ja õisigi tulemas üsna mitu. Ju siis näeb, õigemini tunneb, mis lõhn siis aias olema saab. Ja õis on ikka väga erilist roosat värvi, hästi armas.