Hüatsindivärv.

Ikka ei ole fotokat.
Vahepeal on kõik muutunud nii roheliseks ja ülaseträpsuliseks. Käin ikka otsimas, et ehk tuleb ka mõni sinine ülane välja. Sügisel õpetaja Taavi käest saadud (Taavi Tuulik), aga ei näe... Aga kelle leidsin hoopis- armsa roosalilla koerahamba. Ka nende seemned (ja ka sibulad,!muhediku tähelepanek :)sai sügisel maha pandud ja ausalt öelda, võiks justkui kuulda " noh, ei oodanud, jah..." :) Ja ega ma ei lootnud küll veel kohtuda. Aga vahva. Väga ootan  näiteks kirjusid liiliaid, need sain ka Taavi käest.
Sügisel kui Mareti juures (Maret Vähejaus) praktikat alustasin, siis ausõna, ei plaaninud. Õigemini ei olnud mõttes  kedagi hakata tahtma, aga iga kord tulin sülemiga. Et siis, ehk teate kuidas see on "kas Sul seda on?. Ei ole. Võta, see on niiiii....jne"
Nüüd siin ootan ja vaatan põnevusega, kust keegi nina välja pistab ja milline ta välja näeb. Tegelikult nii armas! See " Tere, mina siin."
Istutasin tee äärde, kuhu kunagi peaks ka aed tulema, väikese rea tokkroose. Et siis aia asemele hetkel. Aed ise ootab oma aega. Teadjate  info ütleb, et tulevat suure maantee nähtavuse korrigeerimine. Ja et ei peaks ikka aeda eest ära võtma pigem siis ootame. 
Panin aiamaale maha spinati, salatid- lollo rosso, rukola.Tilli viskasin nagu ikka igale poole. Et ikka söögiks ja iluks jätkuks.  Teda pole minu meelest kunagi liiga palju. Vähemalt veel :)
Esimesed tulbid on lahti. Mina teen kooliülesandeid- mahud ja arvutused. Vahepeal käin ja imetlen aias sündivat ja leian mõne nina. " Tere tulemast!"

Aiamaa

...sai kaevatud. Sel aastal on siis tunduvalt rohkem juba köögiviljadele kohta, mis rõõmustab. Kuidagi ebaloomulik on, kui elad maal ja pole oma aiast seda või toda võtta, nagu ka ehk omade kanade mune. Mõtted sinnapoole liiguvad.
Niisiis, köögiviljandus. Mäletan kui eelmisel aastal taimeõpetuse tundides  sai põhjalikumalt läbi võetud kõike, mis selle alla kuulub, siis oli üsna suur soov, et saaks ka rohkem pühenduda ja püüda järgida. On saanud ju ka enne kasvatada ühtteist, aga ikkagi. Et taimel oleks hea olla, see oleks kõige olulisem.
Nüüd siis sai nädalavahetusel uus maasikapeenar rajatud ja täna, juurepäeval panin maha esimesed redised ja porgandid. Istutasin ümber murulaugupesa, et tal oleks nüüd ruumi laiutada. Enne oli oma roosade tuttidega keldri juures, aga seal läheb suvel nii kuivaks.
Siis, oma rõõmuks avastasin, et sügisel saadud paar karulaugutaime olid rõõmsalt kasvama läinud.

Teadjatelt : Miks redis läheb mõruks?

Vastab Väino Pallum
Redise mõru maitse peamine põhjus on kasvupinnase perioodiline liigkuivus. Kui pärast kuiva aega tugevasti kastate ja taime veevarustus järsku suureneb, siis paksenenud-puitunud juurikakoor lõheneb.
Juurikate lõhenemisele aitab kaasa kuivast mullast tingitud mikrotoiteaine boori omastamishäire, seda eriti siis, kui kuivusega kaasneb kõrge temperatuur. Boori kättesaamist takistab ka mulla lubjarikkus (pH 7 ja enam), liigne tihenemine ja temperatuuri järsud muutused.
Porgand koduaias http://www.eria.ee/public/files/Porgand_koduaias.pdf
 *

Pisikesed nartsissid lähevad õide....

Linnu"lärm".

Jah, eelmisel aastal tundus juba kevadel, et kui see ei oleks linnulaul, siis võiks seda juba lärmiks pidada. Meeletu sidin-sädin. Muidugi tore! Ja  neid väikeseid jätkub igale poole. Puuladvad on neid täis, kust nad tõusevad siis vahel jälle parvedena üles. Ja see laul. Mäletan kui ükskord hommikul välja tulin,  sattusin kuulma kõike seda, justkui sümfooniat. Erinevad tämbrid, hääled, erinevate lindude "sisseastumised". Võimas, erakorraline ja kordumatu. Hetkes sündiv, live ettekanne! :)
Ühel õhtul jälle oli tore jälgida kuidas sookured tegid seitsmekesi kujundlendamist meie õue kohal, polnud neid niimoodi näinudki, ikka ring ja kohtade vahetus ja ring jne.
Eile sai aiamaa jaoks uus koht valitud ja kui kaevasin seal, siis kaks punarinda vallatlesid lillepeenras.
Ikka nii suur nauding on aias olla, tõdesin, kui pidin lõpetama. Olen nii tänulik, et see võimalus on.
Käin ikka mööda õue ja näen kuidas ninad igalt poolt välja piiluvad. Roosid võtsin juba lahti ja ajasin mulla ka laiali, lootuses, et nii külmaks ikka ei lähe. Üsna ilusasti on talvitunud. Oma rõõmuks nägin, et üsna vaevaliselt arenev Moonlight, kelle olin maha painutanud, oli peaaegu külmast puutumatu, nii, et sel aastal saab ehk suuremana alustada kui varem. Lootus jääb.
Ülased on kah juba nägu näitamas soojemates kohtades.
Fotokas on ikka paranduses, nii kahju, pilte teha ei saa, telefoniga veidi, aga see pole see.
Salvei on nii vägev, aga nagu ikka peale talve rääbakas. Ei mäleta, kas pean ta lihtsalt nii jätma või midagi lõikama? Esialgu ei puutu.
Laukusid on üsna palju üles tulnud, neid mis sügisel maha sai pandud. Põnev, ootus.
Lisan , küll eelmisel aastal M. tehtud, aga minu meelest nii vahva pildi, meie kuivanud männi otsas olevatest mustarähni poegadest.

Ja nüüd kaevama!

Aed ärkamas 3
Õuepealne (tinglikult) Siin on näha maja ots. Seal on ala, kus on õue pealt kokku korjatud kivid ja taimed. Näha on veel nõlv ja ait/laut.

Maja poolt metsa poole minnes on saun ja paremal on veidi näha nö. metsaalune. Sealt on saanud ära koristada võsa. Kevadeti on seal ülased ja piibelehed.

Õuepoolne aknaalune kividega. Hetkel on näha maranad. Teen seal aga muudatusi. Juba istutasingi ühe sealt keldri juurde.

Siin  on näha ka istumisnurk ja selle juurest algav istutusala alge.



Mõistatamiseks, mis puu see on?

Siin see järjekordne algus. Istutatud on üks pisikeste õitega roos, oma emale emadepäevaks. Nelly peaks nimi olema, Selverist ostetud. Otsisin internetist andmeid, ja ei jõudnud kusagile. Aga õisi jätkub.
Eespool lavendel.
Taga on vanad punase sõstra põõsad.







Sauna juures

Istumisnurk . Olen istutanud sinna metsviinapuu.
Sooviks teha istumistnurgast saunani pergola, kus ta ronima pääseks.










järgneb....

Ülestõusmine- Elu

Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti. (Johannese 10:10)


http://www.youtube.com/watch?v=QtFPdBUl7XQ

Toomas Siitan on kirjutanud:
Vaikuse helid", "kauneim muusika vaikuse järel", "teekond vaikimisse" – Arvo Pärdi muusika võrdlemine vaikusega on saanud lausa klišeeks. Ometi näib tema muusikal olevat tõepoolest palju ühist meie tänase maailma ühe hinnalisima aardega, ühe haruldasema loodusvaraga, mis ei leia sugugi küllaldast kaitset – kuuldava vaikusega. Me mõtleme ju harva sellele, et valdav enamik inimestest elab pidevalt keset ränka mürareostust. Veel enam on tema muusikal aga ühist vaikusega meis enestes, mis on hädavajalik kuulmaks iseennast.

Pärdi muusika olemuslikuks sihiks näib tõesti olevat vaikus, nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, sest ta ei näe muusika olemust mitte nootides ega mitte helides. Tema jaoks võivad helid olemuslikule üksnes vihjata, samuti nagu sõnad jäävad alati ainult vihjelisteks. Tõeline jääb alati helide vahele. Seepärast võrreldakse Pärdi loomelaadi ka paastumisega, vabatahtliku loobumisega: kahandamine on talle rohkendamisest palju olulisem, väljendusvahenditega on ta alati olnud kokkuhoidlik, koguni kitsi, ja ometi on tema muusika helde.



RÕÕMU JA RAHU !

 Aed ärkamas2
Suur peenar.

Mis see on.
Kui me oma kodu õuele saabusime kunagi, siis võtsid meid aias vastu ka mõned lilled. Varajane pojeng, käoking. Nad elasid ühe koha peal. Seal oli ka suur elupuu. Hakkasin siis nende ümbert rohima ja siis see algas...laienemine ja laienemine. Siis vaatasin, et sellise jõulise palkmaja juurde võiks sobida üks jõuline peenar küll. Leidsin peenra äärde käänulisi palke ja nii ta areneb. Aga hetkel on nägemine selline, et võib-olla see suur peenar kusagilt hakkab hargnema, ehk siis tuleb mõni teerada ja võib-olla kaovad ka puuääred, aga ju näeb. Katsun ikka vaadelda.
Lisan pilte. Suvel oli meil üsna rõõmsameelne . Õitses palju imelisi tegelasi.

Siin on näha paremal nurgake "suurest".
Maja ümber panin kive, mis on meil tasuta maast võtta. Nii kui kaevan, siis olemas. Kurta ei saa, aga uue peenra rajamine on meil jah jõusaali eest.

Ps. See ka portreepilt meie armsast kodumajast.
Silmad vaatlemas, mis ümber toimub.

Mõned fragmendid siis "suurest".
Juulist ja augustist.

Siin on näha juba ka sel suvel valminud meie aia "aksessuaar" - vaheaed, mis on väikeseks liigenduseks õunapuuaia ja  suure peenra vahel. Meie head ja armsad vanurid seal.









jätkub...

Aed ärkamas1

Mõtlesin juba ammu, et jõuaks kokku panna meie armsa kodu ärkamiseloo.
Kirjutasin esimestes postitustes pisut leidmisloost.
Üritan nüüd kokku panna ka pildiloo. Kahjuks ei ole mul arvutis pilte päris leidmishetkest, kui maja oli heintesse ja võsasse peitunud. Pildid on juba sellest ajast kui enamus suurest võsast ja rohust on puhtastatud.

Teeäärne. Seal on vana vundament, millele ma ei leidnud muud kasutust, kuna on suure tee ääres, kui täita ära ja rajada sinna kruusapeenar. See töö on pooleli. Pildil on näha, et olen üritanud puhastada välja vundamenti, eespool on juba pisut rohust puhastatud ala, kuhu olen pistnud sibullilli ja kus suvel õitsevad kollased karikakrad( mis kasvasid seal juba enne). Sealt on mõte veel allapoole tulla muru eemaldamisega.




Keldri juures
Tasapisi laiendan siingi istutusala.  Mõtisklen hetkel veel kuidas keldripealne haljastada. Seal on veel sirelivõsa jäänused, mis on hästi tüütud. Neid saab veel pikalt välja juurida.

Kuna me elame nö. kausis, ehk siis on olemas looduslikud nõlvad, kus on kruusane pinnas, siis jätsin sel aastal prooviks keldri juures oleva nõlva suvel niitmata. Kasvama hakkasid valged ja kollased karikakrad, pune, naistepuna jpm. Kahjuks pilt ei anna seda nii hästi edasi, aga hing oli rahulik. Oli selline loomulik sulandumine isekujundatud peenardega. Soov ongi, et saaks diskreetselt kõige oleva kõrval toimetada. Et oma ambitsioon ei oleks domineeriv.Siinkohal on suureks eeskujuks õpetaja Kristiina Hellström, tema koduaed Sarve külas ja  Kristiina oskus näha loodust ja loomulikkust.
Muidugi, et saakski looduslik lilleaas jääda sinna nõlvale tuleb hoolsalt sirelivõsa eemaldada. Pildil on ka näha veel jäänukid. Oli seal aga kõik seda täis.

jätkub....

Külvid3 ja näpudmullasaeg õues on alanud!

Nemesia strumosa Benth.- suureõieline nemeesia
Allium porrum- porrulauk
Alcea rosea - aedtokkroos(kreemikas, topelt, enda aiast korjatud seeme)

Koolinädal oli. Ma pole vist maininudki, et õpin maastikuehitust. Juba teist aastat. Ehitasime veesilma ja oja. Mõlemad andsid mõnusalt inspiratsiooni. Õhus on mõtteid endale kah midagi aeda kujundada. Eriti  suureks motivaatoriks võiks olla hetkel ka järgmiseks sessiks nõutav veesilma planeerimine ja kujundamine. Mõtted kõlguvad  tiigi ja sooaia vahel. Vaatlen netis blogisid ja tuulan kodus olevates raamatutes ja ajakirjades. Ju näeb, mis ja millal.
Kuna eile oli täiesti talvine, siis õue sain vaid pealelõunal ja jõudsin mõnes kohas riisuda ja püsikupeenraid korrastada. Suureks rõõmuks oli sügisel istutatud lumeroosil avastatud pung. Kõik peenrad on kõiksugu ninasid täis, sügisel sai ohtralt tulpe ja kõiksugu lauke maha pandud. Laugud meeldivad mulle väga. Nagu kõik teised taimed :)
Kahjuks on fotokas hetkel parandamisel, pildid jäävad hiljemaks.
Täna sai lõket tehtud ja oksi ja sodi põletatud. Sirelivõsa hävitatud ja mõtiskletud, et kuidas ja kus siis ikkagi see looduslik lilleaas peaks olema ja kus peenrad.
Nii mõnusalt näpudmullas ja rehakäes aeg on alanud.
Toas õitsejatest läheb kliivia lahti.