Aed ärkamas1

Mõtlesin juba ammu, et jõuaks kokku panna meie armsa kodu ärkamiseloo.
Kirjutasin esimestes postitustes pisut leidmisloost.
Üritan nüüd kokku panna ka pildiloo. Kahjuks ei ole mul arvutis pilte päris leidmishetkest, kui maja oli heintesse ja võsasse peitunud. Pildid on juba sellest ajast kui enamus suurest võsast ja rohust on puhtastatud.

Teeäärne. Seal on vana vundament, millele ma ei leidnud muud kasutust, kuna on suure tee ääres, kui täita ära ja rajada sinna kruusapeenar. See töö on pooleli. Pildil on näha, et olen üritanud puhastada välja vundamenti, eespool on juba pisut rohust puhastatud ala, kuhu olen pistnud sibullilli ja kus suvel õitsevad kollased karikakrad( mis kasvasid seal juba enne). Sealt on mõte veel allapoole tulla muru eemaldamisega.




Keldri juures
Tasapisi laiendan siingi istutusala.  Mõtisklen hetkel veel kuidas keldripealne haljastada. Seal on veel sirelivõsa jäänused, mis on hästi tüütud. Neid saab veel pikalt välja juurida.

Kuna me elame nö. kausis, ehk siis on olemas looduslikud nõlvad, kus on kruusane pinnas, siis jätsin sel aastal prooviks keldri juures oleva nõlva suvel niitmata. Kasvama hakkasid valged ja kollased karikakrad, pune, naistepuna jpm. Kahjuks pilt ei anna seda nii hästi edasi, aga hing oli rahulik. Oli selline loomulik sulandumine isekujundatud peenardega. Soov ongi, et saaks diskreetselt kõige oleva kõrval toimetada. Et oma ambitsioon ei oleks domineeriv.Siinkohal on suureks eeskujuks õpetaja Kristiina Hellström, tema koduaed Sarve külas ja  Kristiina oskus näha loodust ja loomulikkust.
Muidugi, et saakski looduslik lilleaas jääda sinna nõlvale tuleb hoolsalt sirelivõsa eemaldada. Pildil on ka näha veel jäänukid. Oli seal aga kõik seda täis.

jätkub....