Aga kuna meie jutt on läinud kord juba sellele õrnukesele idule, siis juhtub - keegi ei tea, kuidas nimelt, - üllatavalt tihti järgmist: kui te astute peenrale, et sealt koristada kuivanud oksakest või välja kiskuda jultunud võilille, astute te harilikult mullapõues peituvale liilia või kullerkupu võsukesele. See kidiseb te jala all ja te tardute ehmunult ning häbiga paigale, pidades sel hetkel ennast koletiseks, kelle kapjade all ei jää kasvama ainsatki rohuliblet. Või te kobestate ülima ettevaatusega peenramulda ja kisute päris kindlasti kabliga lõhki putki ajava sibula või lõikate labidaga jäägitult maha anemoonivõrse. Kui te kohkunult tagasi tõmbute, lömastate oma pöiaga õitsva priimula või murrate maha kukekannuse noore ladva. Mida suurema ettevaatlikkusega te töötate, seda rohkem teete pahandust. Ainult aastate praktika õpetab teile kätte õige aedniku müstilise ja karmi enesekindluse, millega ta astub, kuhu juhtub, ega talla siiski midagi maha; ja kui tallabki, siis ei tee ta sellest vähemalt välja. Seda ma ütlesin küll niisama möödaminnes.(ikka Chapek "Aedniku aasta")

Tulin koolist,pea mulda täis, no mitte otseselt, aga päev otsa ninapidi mullateaduse sees....jah. Ka õpetaja tõdes, et eesti keel on omamoodi keel. Peapidi ja ninapidi. Pärast olin jalgupidi õues ja ehmatasin , kui äkki mu ees roosioksad maas olid. Õnneks sain kohe aru, et selle koha peal mul roosi ikka küll pole, oli sügisene praak, äralõigatud oksad. Kohe kergem hakkas. Elumärkidest kah. Esimese aasta on edukalt üle elanud mu kaks kurdlehelist roosi, pungad juba paisumas. Eelmine suvi sai ostetud. soov oli kaks tumeroosat, hiljem selgus , et üks on valge. Ja sellest ei ole midagi. Roos on roos. Siis lõikasin täna 10 cm peale eelmise aasta uustulnuka Buddleia. Kanarbikke lõikasin kah veidi ja uute teadmiste järgi panin neile ka mahakukkunud männitutte päikesevarjuks peale.