vabalangemine. See tähendab, et mul ei ole nad väga toestatud ja nii nad siis langevad teiste vahele ja najale. Hetkel veel õitsevad ja tundub, et see suvi on neile hästi sobinud, sest on palju õisi ja need ka lopsakad. Enamus meie aia pojenge on siit-sealt tuttavatelt saadud. Paar sorti olen aga nö toidupoe üsna pisikesest juurikatest saanud kasvama. See on rõõmustanud. Valge pojeng on veel aiast puudu, aga küll ta ka kunagi siia jõuab. Mis meil veel siis õitseb. Roosid on alustanud. Roniroosid õitsevad juba mõne aja ja teisi tuleb järjest juurde. Niidulapid on oma täisilus, ehk siis madar õitseb ja kellukad ja karikakrad. Aed on üsna õierohke. Mina olen viimased päevad põhiliselt rohinud, seda ikka jagub ja ka mõned istutamised teinud.
Taustal vägihein
`Monsieur Jules Elie`
Uueke, poepakist, `Sarah Bernhardt`
Vahele üks segasumma pilt.
Nõmm-liivateed tasapisi laienevad teeplaatide vahel. Mesilaste rõõmuks.
Kaks punast roosi. Oh küll on sel aastal neil ründajaid olnud. Sellegipoolest õitsevad vapralt.
`Sympathie`. Õievärv on sügav. Sai üsna õigetooniliselt pildile.
`Flammentanz`
Suurim üllataja on aga valge roniroos `Iceberg`, kellele tuli oma tugi meisterdada, oli ta nii võimsaks kasvanud ja praegu täisõies. Tal on väga ilusad puhasvalged ja hästi püsivad õied. Tore rõõmustaja.
Üllataja oli ka `Compassion`, kes on üsna külmaõrn roos. Meil on ta juba ammu, aga iga kevad alustab praktiliselt nullist. Sel aastal aga mitte. Armas ja lõhnav.
Järgmises postituses vaatame niidutaimi ja teisi roose.
Rõõmu ja rahu!
