ehk kuidas suvel sai ehitatud.
Maja ümber on 1ha maad. Krunti ümbritseb kahest küljest meie enda kitsas triip metsa ja siis ongi juba riigimets. Aga maad ja ruumi on meil piisavalt. Mõtteid on ja hea on olla.
Eespool postitustes oli juba vihjeid, et mõttes oli rajada üks koht, kus saaks olla ka märjema ilma ajal. Ehk siis katusealune. Ja kuna maastikuehituse erialal on vaja suvel ka praktikat teha midagi ehitades, siis oli ju selline võimalus endale lähedal olemas. Esimese praktikatööna sai siis võresein tehtud, millest samuti oli juba juttu ja pilte ja siis ootas ees nö. suurehitis.
Minu mõttemaailmas muidugi :) Ehitusmehed muigaksid....
Koha valiku tingis see , et õhtupäike on antud kohas nähtav. Kahjuks ei ole loojangut täielikult näha kuna naabrite puud varjavad seda. Loojumiskuma ja taevavärve võib aga ikka märgata .
Pildil on paistmas esialgsed maha pandud märgid. Mõtlesin et koliks varjualuse veidi nõlva sisse, ehk siis puude vahele. Mitte küll palju, aga natuke. Et hubasem ka. Mõned männid said ka maha võetud ja edaspidi on plaanis üldse ümbrust veidi kohendada. Olemas on sarapuud, pihlakad, isegi kadakat ja lehist. Ise istutasin eelmisel suvel villase lodjapuu ja hariliku lodjapuu.
Eespool on näha üks küngas. Sinna oli enne meie ajaarvamist kuhjatud kartulimaa kive. Paremal pool olev roheline ala( tegelikult veel rohkem paremal kui pildil näha)oli kunagi olnud kartulimaa. Künka juures , all, on üsna märg koht. On olnud mõtteid ka tiigi või sooaia rajamine sinna. Eks paistab kuidas kujuneb. See küngas on mind algusest peale häirinud. Algul mõtlesin selle üldse ära kaotada. Siis eelmisel suvel vaatlesin ja tundus, et kui seda veidi "hajutada", et poleks vaid üks küngas, aga laiali valguv ala, võib-olla siis võiks jääda. Ja kuna oli palju mätaste kaevamisi, uute peenraalade tarvis, siis vedasin need sinna ja nö. tõstsin ääri. Ja nende äärte peale sai juba ka mõned taimed pandud. Eks see kujunev koht ole.
Siin on see lähemalt. Tahaks veel veidi seda tasandada. Osa kive sai juba istumiskoha põranda alla paigutatud. Aga sellega saab tegeleda juba järgmisel suvel ehk edasi. Hetkel on seal jah mõned taimed nagu käbihein, inglise kellukas. Veidi müürilille. Kaks nimetut kurereha. Üks põõsasmaran ja veel mõningad, kes ise kohale olid tulnud, nagu saialill ja moonid ja kollane karikakar :) ja mõned sõrmkübaralilled. Ise lisasin veel ühe siniladva ja linaaria. Selline seltskond ootamas, et kas nii või kuidas edasi.
Üksi ma sellega küll hakkama poleks saanud. Ikka M. oli see, kes rohkem teadis ja tegi.Mina selle ehituse juures olin nagu ma nimetan ikka rohkem assistent. Kuigi ka mul ikka oli pidevalt tegutsemist.Tegin seda, milleks olin suuteline. Näiteks teisaldasin pinnast, sest mõte oli ju nõlva sisse rajada. Siis kaevasin seitse 80 cm sügavust ja palgilaiust auku. Kaevamine oli üsna vaevarikas. Pinnas varieerub ikka väga. Mõnes kohas oli läbinisti kruusane, siis pidi kangiga seda enne lahti lööma . Mõni auk oli aga nii savine, et oli ikka tegemist, et üldse kaevata saaks. Lõpuks tehtud sai.
Siis panime jämedad palgid, ümbert sai valatud.
Mõte oli panna palgid maasse ja siis nende peale prussid, et mädanemisvõimalus oleks väiksem. Kõik elemendid said enne ka immutatud.
Muidugi see mis eelnes ehitusele, see oli üks otsimise ja mõtisklemise aeg. Et siis milline peaks see ehitis välja nägema ja kuidas seda ikka teha. Ja kuna eelnevad kogemused puudusid, siis võttis see nii minu kui M. aega. Kuna meil on ikkagi vana talu, siis tundus mulle, et ehitis peaks olema lihtsa vormiga ja pigem rustikaalne. Vaatlesin kõiksugu pilte , mis kätte sattusid. Raamatukogust tõin ehitusteemalisi raamatuid ja lõpuks siis panin paika, et milline võiks olla.
Arvutused aitas M. teha. ja igasugu mõõtmised ja täpsed saagimised ka. Mina tegutsesin käsisaega.
Sai ka naelu lüüa ja ka kruvida .
Siin karkass juba osaliselt paigas.
Materjali saime õnneks ka enam vähem soovitud mõõtmetes.
Ja siis algas katusetegu. Mulle on ammu meeldinud laudkatused. Uurisime siis, et kuidas neid tehakse ja targad räägivad , et lauad tuleb ikka kindlasti õigetpidi panna, sooned tuleb sisse lasta ja siis katusele. Neid tarkuseid oli veel. Kõike ei kirjuta. Sain minagi seal naelutada. Ja veel, altpoolt pidi naelad kõik veel kõveraks lööma. Tegemist jagus. Hiljem sai veel katus männitõrvaga üle tehtud . Kunagi teeb veel.
Siis aga jäi ehitus seisma kuni põrandalaudade saamiseni
Põranda alla sai geotekstiil ja kivid ja siis roovitusele lauad. Ja nüüd, tänase seisuga võib öelda, et esialgne mõte on peaaegu teostatud. Veidi on veel nokitseda. Edaspidi võib-olla ehitame külgedelt mingi osa ka kinni, aga praegu meeldib mulle olemiskoht nagu "lilleke" rohus, ehk siis puude ja põõsaste rüpes.
Looduses.
Siin eestvaade. Heakorratööd siis edaspidi ja tasapisi. Kõik sündis ikka tänu M.-le, kes vapralt seda kõike vedas ja ma olen lõpptulemusega täitsa rahul. Praktika tehtud ja koht kus olla edaspidi ka olemas.
Mul oli mõte varjualuse ette ka pergola ehitada, et saaks viinapuud ronima lasta. Eks näeb, kas nii ka kunagi läheb. Sel suvel sai ikka minu kohta piisavalt ehitatud. Ega see ikka minu ala ole. Pigem oleks ikka näppupidi mullas ja nunnutaks neid taimsõpru. Seda ma selle ehitamise kõrval igal vabal hetkel tegin ka.:)
Lõpuks ka mõned sügisevärvid.
Astrite satsid.
Kukehari ja krüsanteem
Meie väike vaher on sel aastal kasvanud kõvasti. Värvilisem on ka.
Sookured kogunevad siin meie juures tohututes parvedes. Terved päevad on tõeline linnulärm ja lennuharjutused . Üritasin fotokaga ka filmida, ehk pigem et seda häälemaad lindistada. Fail on aga liiga suur, kahjuks siia panna ei saa.
On nii mõnusalt "sügisvärvilissoe" aeg!
Õielapsuke avab oma punga ja hüüab: "Kallis Maailm, palun ära närbu."/R.Tagore/
laupäev, september 29, 2012
reede, september 07, 2012
Kübarad ja...
septembrililled. Muidugi kosmosed. Ja teised ja kargus ja värvid.
Kübarate vestlus...
punane päevakübar ehk punane siilkübar Echinacea purpurea
särav päevakübar Rudbeckia fulgida 'Goldsturm'.
Sõbralikult koos hariliku raudrohuga
lõhislehine päevakübar `Goldball` Rudbeckia lacinata.
Juba ammu sain aru, et mis taluõu see on kus ei ole neid kauneid kübarapalle. Ja tore et on sõbrad, kes sulle neid soovitavaid õue toovad. Aitäh!
Nüüd siis saan näidata ka meie esimesi kosmoseseid.
Siin on algus. Loodan et kunagi on ka valgeid. Neid mul praegu ei ole. Ja oli ikka ka tegu et neid päris tavalisi kosmoseid , no seemneid ikka, leida. Sortide seemneid oli küll, aga lihtsaid, neid vanu, teate küll...
Isegi nemad, vabandust, tunduvad mulle kuidagi uhked. Mitte et uhke kuidagi halb oleks, lihtsalt meie õue kontekstis. Ilusad on nad ju muidugi. Mingi kujutelm on mul,et peaks olema veel lihtsamaid. Aga võib-olla neid ka pole. Mul ju neid enne pole ka aias olnud, väävelkollaseid sordikosmosed välja arvatud.
rõõmsad ja õrnad
Vahele veidi jälle tokkroose, samuti õrnade pilkudega.
Sügise poole mineku lilled. Soojad ja sügavad.
Krüsanteemid. Ühe kübaraga.
Oh kui rõõmus ma olen, et sel aastal on meil siis siin ümberringi üsna palju lillherne hõrku hõngu. Kahju et postitusse ei saa manusega lisada :)
Üsna hästi on nad kasvanud ka. Ja pean ütlema, et kahelehe faasis võrsete kärpimine mõjus kah soodsalt. Hargnemine ja õitsemine on olnud rikkalikud.
See ka tore kui lilli on juba nii palju, et jagub ka endale ja teistele, ehk siis seekord sai tütar esimesel koolipäeval ka kooli kimbu kaasa.
Väike päike
http://www.youtube.com/watch?v=Qb9aGEkM4Qs
Lobeeliad. Armsad pisid.
Vastu sügist siis paar üllatusõit ka uutelt. Lõhav kuslapuu Lonicera caprifolium `Inga`. Nii tore et ära nägin.
Aitäh, ema! Imelised, õrnad ja see värv!
Kiire aeg on, taimede juurde peaaegu ei jõua. Tööl on jälle igaseptembrine sisseelamisaeg. Koolis tuleb kuu aja pärast maastikuehituse lõpueksam. On üsna palju mõtteid, mida tuleval suvel aias teha, eks neist edaspidi. Varsti jälle ühest ehitusest, mis suvel aeda tehtud sai.
Õunad on valmimas, maasikad ootavd juba uut rohimist ja nii läheb.
On sügise poole mineku aeg, see aeg...ja mulle ikka meeldib :) ( vt. kunagist postitust rubriigist :luuletused)
Ja kui Sulle päris ei meeldi see aeg, siis võib-olla meeldib sulle selles postituses olev muusikaviide ja see ....väike päike.
Seniks
Päikest!
Kübarate vestlus...
punane päevakübar ehk punane siilkübar Echinacea purpurea
särav päevakübar Rudbeckia fulgida 'Goldsturm'.
Sõbralikult koos hariliku raudrohuga
lõhislehine päevakübar `Goldball` Rudbeckia lacinata.
Juba ammu sain aru, et mis taluõu see on kus ei ole neid kauneid kübarapalle. Ja tore et on sõbrad, kes sulle neid soovitavaid õue toovad. Aitäh!
Nüüd siis saan näidata ka meie esimesi kosmoseseid.
Siin on algus. Loodan et kunagi on ka valgeid. Neid mul praegu ei ole. Ja oli ikka ka tegu et neid päris tavalisi kosmoseid , no seemneid ikka, leida. Sortide seemneid oli küll, aga lihtsaid, neid vanu, teate küll...
Isegi nemad, vabandust, tunduvad mulle kuidagi uhked. Mitte et uhke kuidagi halb oleks, lihtsalt meie õue kontekstis. Ilusad on nad ju muidugi. Mingi kujutelm on mul,et peaks olema veel lihtsamaid. Aga võib-olla neid ka pole. Mul ju neid enne pole ka aias olnud, väävelkollaseid sordikosmosed välja arvatud.
rõõmsad ja õrnad Vahele veidi jälle tokkroose, samuti õrnade pilkudega.
Sügise poole mineku lilled. Soojad ja sügavad.
Krüsanteemid. Ühe kübaraga.
Oh kui rõõmus ma olen, et sel aastal on meil siis siin ümberringi üsna palju lillherne hõrku hõngu. Kahju et postitusse ei saa manusega lisada :)
Üsna hästi on nad kasvanud ka. Ja pean ütlema, et kahelehe faasis võrsete kärpimine mõjus kah soodsalt. Hargnemine ja õitsemine on olnud rikkalikud.
See ka tore kui lilli on juba nii palju, et jagub ka endale ja teistele, ehk siis seekord sai tütar esimesel koolipäeval ka kooli kimbu kaasa.
Väike päike
http://www.youtube.com/watch?v=Qb9aGEkM4Qs
Lobeeliad. Armsad pisid.
Vastu sügist siis paar üllatusõit ka uutelt. Lõhav kuslapuu Lonicera caprifolium `Inga`. Nii tore et ära nägin.
Aitäh, ema! Imelised, õrnad ja see värv!
Kiire aeg on, taimede juurde peaaegu ei jõua. Tööl on jälle igaseptembrine sisseelamisaeg. Koolis tuleb kuu aja pärast maastikuehituse lõpueksam. On üsna palju mõtteid, mida tuleval suvel aias teha, eks neist edaspidi. Varsti jälle ühest ehitusest, mis suvel aeda tehtud sai.
Õunad on valmimas, maasikad ootavd juba uut rohimist ja nii läheb.
On sügise poole mineku aeg, see aeg...ja mulle ikka meeldib :) ( vt. kunagist postitust rubriigist :luuletused)
Ja kui Sulle päris ei meeldi see aeg, siis võib-olla meeldib sulle selles postituses olev muusikaviide ja see ....väike päike.
Seniks
Päikest!
Labels:
aialõhn,
lilled,
muusika,
ronitaimed,
rõõmukillud
neljapäev, august 23, 2012
Sügise poole lilled...
Aeddaaliad.
Selle roosa ostsin kevadel poest. Pildi ja tegeliku õievärvi vahe on olemas. Samas peab selleks valmis olema, eriti sel teel ostetud taime puhul. Aga las ta olla, pole viga.
Kui eelmise õievärv erines ütleme siis pisut(loe: pisut rohkem) pakil olevast, siis sellist värvi lille ei ostnud ma küll kohe kindlasti. Aga las temagi olla, lihtsalt ehk oleksin ta teadnud kellegi teise naabrusesse istutada kui praegu. Ju näeb, kas elavad talve üle, siis saab asukohta ju muuta.
See on huvitav taim, iga tema õis on omamoodi.
Siin tumepunase kraega.
Siin üleni roosa.
Ja variatsioone on veel. Kusjuures sel aastal on põhitoon roosa, mis mulle ka väga meeldib ja lisandub siis tumepunane erinevas koguses.
aed-leeklill ehk aedfloks Phlox paniculata
On ka meie aias juba mõned sordid. Kui ma sageli imetlen erinevaid taimi ja kõike seda rikkust, mis on olemas, siis oma aeda leiavad esialgu küll tee mõned. Ei tahaks öelda, et just täpselt siia sobivad, siis arvaksin end kõike teadvat, tundvat, aga midagi ikkagi on, miks mõned taimed jäävad imeteldavateks teistes paikades, õuedes. Ja seal on neid tore kohata.
Pilves ilmaga tehtud pilt.
Kui tihti suveti floksid vaevlevad jahukaste käes, siis sel aastal seda ei ole.
Olen soovinud väikest värvide segunemist, siin on näha algus...
See floksivärv on muidu üsna intensiivne ja ei saa öelda, et see mulle nii hingelähedane oleks.
Aga ju olulisem leida neid kaaslasi kellega koos ta olla ja hästi tunda võiks. On veel leidmisemaa.
Meie aeda on ta tulnud mu lapsepõlvekodust.
Sel pildil on ta ümber harilik raudrohi, kelle sugulasi sel aastal on väga mõnusalt ringi jalutamas meie peenardes ja küll on rõõmsad taimed. Pikaealised- mõnusalt ühtepidi õrnad, teisalt tugevad. Ja tore, et õitsevad sügise poole mineku teel.
Siin on ta sättinud ennast maja juurde roniroosi kõrvale. Taamal jaapani enelas `Froebelii`
Üks külaline vaatas valge raudrohu mõjul, et põõsas olla nagu punane raudrohi. Nojah õisikud veidi ehk kaugelt sarnased..
Üks tore üheksavägine. Õpetaja käest saadud. Olla rootsimaalt.
Õied on suuremad ja õitseb rikkalikumalt kui meie looduslik.
Mõned üheaastased rõõmustajad ka.
Suur mungalill ehk kress Tropaeolum majus
kress koos petuuniaga Petunia x hybrida
sultan-lemmalts ehk virk-liisu Impatiens walleriana koos petuuniaga.
Esimest aastat ta mul on ja väga armas.
Maitsetaimede seltskond, küll juba üsna õitsval moel.
Sügiseti on see meil mõnes kohas moes.
Aga metsas on imeline, kanarbikulõhnaline lilla maailm koos punaste pohlaträpsudega. Ehk jõuan ka fotokas kaasas sinna.....
Ps. meil täna küll sajab pea kogu aeg....
Selle roosa ostsin kevadel poest. Pildi ja tegeliku õievärvi vahe on olemas. Samas peab selleks valmis olema, eriti sel teel ostetud taime puhul. Aga las ta olla, pole viga.
Kui eelmise õievärv erines ütleme siis pisut(loe: pisut rohkem) pakil olevast, siis sellist värvi lille ei ostnud ma küll kohe kindlasti. Aga las temagi olla, lihtsalt ehk oleksin ta teadnud kellegi teise naabrusesse istutada kui praegu. Ju näeb, kas elavad talve üle, siis saab asukohta ju muuta.
See on huvitav taim, iga tema õis on omamoodi.
Siin tumepunase kraega.
Siin üleni roosa.
Ja variatsioone on veel. Kusjuures sel aastal on põhitoon roosa, mis mulle ka väga meeldib ja lisandub siis tumepunane erinevas koguses.
aed-leeklill ehk aedfloks Phlox paniculata
On ka meie aias juba mõned sordid. Kui ma sageli imetlen erinevaid taimi ja kõike seda rikkust, mis on olemas, siis oma aeda leiavad esialgu küll tee mõned. Ei tahaks öelda, et just täpselt siia sobivad, siis arvaksin end kõike teadvat, tundvat, aga midagi ikkagi on, miks mõned taimed jäävad imeteldavateks teistes paikades, õuedes. Ja seal on neid tore kohata.
Pilves ilmaga tehtud pilt.
Kui tihti suveti floksid vaevlevad jahukaste käes, siis sel aastal seda ei ole.
Olen soovinud väikest värvide segunemist, siin on näha algus...
See floksivärv on muidu üsna intensiivne ja ei saa öelda, et see mulle nii hingelähedane oleks.
Aga ju olulisem leida neid kaaslasi kellega koos ta olla ja hästi tunda võiks. On veel leidmisemaa.
Meie aeda on ta tulnud mu lapsepõlvekodust.
Sel pildil on ta ümber harilik raudrohi, kelle sugulasi sel aastal on väga mõnusalt ringi jalutamas meie peenardes ja küll on rõõmsad taimed. Pikaealised- mõnusalt ühtepidi õrnad, teisalt tugevad. Ja tore, et õitsevad sügise poole mineku teel.
Siin on ta sättinud ennast maja juurde roniroosi kõrvale. Taamal jaapani enelas `Froebelii`
Üks külaline vaatas valge raudrohu mõjul, et põõsas olla nagu punane raudrohi. Nojah õisikud veidi ehk kaugelt sarnased..
Üks tore üheksavägine. Õpetaja käest saadud. Olla rootsimaalt.
Õied on suuremad ja õitseb rikkalikumalt kui meie looduslik.
Mõned üheaastased rõõmustajad ka.
Suur mungalill ehk kress Tropaeolum majus
kress koos petuuniaga Petunia x hybrida
sultan-lemmalts ehk virk-liisu Impatiens walleriana koos petuuniaga.
Esimest aastat ta mul on ja väga armas.
Maitsetaimede seltskond, küll juba üsna õitsval moel.
Sügiseti on see meil mõnes kohas moes.
Aga metsas on imeline, kanarbikulõhnaline lilla maailm koos punaste pohlaträpsudega. Ehk jõuan ka fotokas kaasas sinna.....
Ps. meil täna küll sajab pea kogu aeg....
neljapäev, august 16, 2012
esmaspäev, august 13, 2012
Augusti algul...
Hemerocallis . Päevaliiliate lad. keelne nimi tuleb kahest kreeka keelsest sõnast " hemera"- päev, " callos" - ilu
Päevaliiliate kasvatamine sai alguse Aasias, (Hiinas). Esimene mainimine väidetavalt 2697 eKr . Kasvatati nii ilu-kui ravimtaimena. 16.saj.alguseks jõudsid ka Euroopasse. C. Linnee
paigutas nad algul liilialiste sugukonda. 1985.a. aga paigutatakse päevaliilialiste sugukonda. (K.Uurman)
Kõik päevaliiliad on mulle aeda tulnud kahjuks ilma nimedeta. Neti abil olen püüdnud neile nimesid leida. Ega ikka hästi leia ja päris täpselt ikka ei tea, sest pildi kaudu tuvastada on ikka teine kui elusana näha. Kahjuks.
Selline hästi "puhassügavkollane" õievärv.
aed-päevaliilia H. hybridum
`Aten`?
H. hyb.
`Black Prince?
ruuge päevaliilia H. fulva
või hoopis H.hyb.`Rajah´?
H.hyb. `Frans Hals`?
H.hyb. `Apricot Beauty`?
Üks mu lemmikuid oma värviga.
H. hyb. `Catherine Woodbury`?
Aias on üks paik just päevaliiliatele, aga kuna seal on üsna tihkelt savine maa, siis komposti lisamine on kohe väga vajalik. Osa sellest saingi kevadel tehtud ja mõjus. Kohe näha, et taimedel on parem. Aga seda saab edasi teha. Plaanis on seda ala ka veidi laiendada. Lisaks päevaliiliatele on seal veidike lavendlit ja jälle mu "lemmikuid" ,kaeralilli.
Kui mõne päevaliiliatuti aga suurde peenrasse panen, siis seal on ju nö. vaba liikumine taimedel ja suvel selgub siis, et jah, ruumi on vähe ja vahel jäävad siis need päevaliiliatutid teiste lillede varju. Eriti Catherine tahaks privaatset paika. Arvatavasti leian talle selle. Mõte on juba olemas.
Mõned aia vaated ka.
Majanurk. Eespool on siis kividega kaetud ala kuhu kunagi sai istutatud mõned põõsad. Sel aastal jätsin meelega esiplaanil jaapani enela maha lõikamata. Lõikasin, aga vähem kui muidu ja mulle meeldis, on teine ikka üsna lopsakas ja mitte nii "vormis". Vanake põõsasmaran on ka sel aastal väga õisi täis ja rõõmustab oma päikesesilmadega.
Mõtlesin, et raudrohi võiks sinna kivide vahele oma elu elama asuda, mõni juba isegi on kolinud. Ka mõni sõrmkübaralill näitas sel suvel seal oma nägu. Päris tore. Samas kivktaimlaks ei tahaks seda kohta arendada, pigem võiks jääda kivid ja taimed.
Kevadel kaevasin oma sirgjoonelise peenra kulgevaks. Algul oli üsna kummaline, sest enamik taimi olid algse joone järgi. Nüüd aga on näha, et esiplaanil, ehk siis kulgemise sees on uued tulijad, loodetavasti ka jääjad. Esiplaanil neemeesiad, siis kipslille(1.a) ja kosmoseid, mis nüüd alles hakkavad lahti minema. Oh kuidas ma ootan juba, et kosmoseid on nii palju, et nad ennast ise jälle ja jälle külvaksid. Siiani seda veel pole, ehk leiavad ikka tee meie aeda. Oleksin rõõmus.
Sauna juures. Sinine käoking Aconitum napellus piilumas.
"Sügise poole lilli" edaspidi.....
On pliidi juures seismise aeg. Kukeseeneaeg. Ehitamise juures olemise aeg. Tööl käimise aeg. Samas ikka jätkuaeg "näpudmullas".
Päevaliiliate kasvatamine sai alguse Aasias, (Hiinas). Esimene mainimine väidetavalt 2697 eKr . Kasvatati nii ilu-kui ravimtaimena. 16.saj.alguseks jõudsid ka Euroopasse. C. Linnee
paigutas nad algul liilialiste sugukonda. 1985.a. aga paigutatakse päevaliilialiste sugukonda. (K.Uurman)
Kõik päevaliiliad on mulle aeda tulnud kahjuks ilma nimedeta. Neti abil olen püüdnud neile nimesid leida. Ega ikka hästi leia ja päris täpselt ikka ei tea, sest pildi kaudu tuvastada on ikka teine kui elusana näha. Kahjuks.
Selline hästi "puhassügavkollane" õievärv.
aed-päevaliilia H. hybridum
`Aten`?
H. hyb.
`Black Prince?
ruuge päevaliilia H. fulva
või hoopis H.hyb.`Rajah´?
H.hyb. `Frans Hals`?
H.hyb. `Apricot Beauty`?
Üks mu lemmikuid oma värviga.
H. hyb. `Catherine Woodbury`?
Aias on üks paik just päevaliiliatele, aga kuna seal on üsna tihkelt savine maa, siis komposti lisamine on kohe väga vajalik. Osa sellest saingi kevadel tehtud ja mõjus. Kohe näha, et taimedel on parem. Aga seda saab edasi teha. Plaanis on seda ala ka veidi laiendada. Lisaks päevaliiliatele on seal veidike lavendlit ja jälle mu "lemmikuid" ,kaeralilli.
Kui mõne päevaliiliatuti aga suurde peenrasse panen, siis seal on ju nö. vaba liikumine taimedel ja suvel selgub siis, et jah, ruumi on vähe ja vahel jäävad siis need päevaliiliatutid teiste lillede varju. Eriti Catherine tahaks privaatset paika. Arvatavasti leian talle selle. Mõte on juba olemas.
Mõned aia vaated ka.
Majanurk. Eespool on siis kividega kaetud ala kuhu kunagi sai istutatud mõned põõsad. Sel aastal jätsin meelega esiplaanil jaapani enela maha lõikamata. Lõikasin, aga vähem kui muidu ja mulle meeldis, on teine ikka üsna lopsakas ja mitte nii "vormis". Vanake põõsasmaran on ka sel aastal väga õisi täis ja rõõmustab oma päikesesilmadega.
Mõtlesin, et raudrohi võiks sinna kivide vahele oma elu elama asuda, mõni juba isegi on kolinud. Ka mõni sõrmkübaralill näitas sel suvel seal oma nägu. Päris tore. Samas kivktaimlaks ei tahaks seda kohta arendada, pigem võiks jääda kivid ja taimed.
Kevadel kaevasin oma sirgjoonelise peenra kulgevaks. Algul oli üsna kummaline, sest enamik taimi olid algse joone järgi. Nüüd aga on näha, et esiplaanil, ehk siis kulgemise sees on uued tulijad, loodetavasti ka jääjad. Esiplaanil neemeesiad, siis kipslille(1.a) ja kosmoseid, mis nüüd alles hakkavad lahti minema. Oh kuidas ma ootan juba, et kosmoseid on nii palju, et nad ennast ise jälle ja jälle külvaksid. Siiani seda veel pole, ehk leiavad ikka tee meie aeda. Oleksin rõõmus.
Sauna juures. Sinine käoking Aconitum napellus piilumas.
"Sügise poole lilli" edaspidi.....
On pliidi juures seismise aeg. Kukeseeneaeg. Ehitamise juures olemise aeg. Tööl käimise aeg. Samas ikka jätkuaeg "näpudmullas".
Tellimine:
Postitused (Atom)
























































