Ja päike kuldamas puudelatvu...

ehk kuidas suvel sai ehitatud.

Maja ümber on 1ha maad. Krunti ümbritseb kahest küljest meie enda kitsas triip metsa ja siis ongi juba riigimets. Aga maad ja ruumi on meil piisavalt. Mõtteid on ja hea on olla.
Eespool postitustes oli juba vihjeid, et mõttes oli rajada üks koht, kus saaks olla ka märjema ilma ajal. Ehk siis katusealune. Ja kuna maastikuehituse erialal on vaja suvel ka praktikat teha midagi ehitades, siis oli ju selline võimalus endale lähedal olemas. Esimese praktikatööna sai siis võresein tehtud, millest samuti oli juba juttu ja pilte ja siis ootas ees nö. suurehitis.
Minu mõttemaailmas muidugi :) Ehitusmehed muigaksid....
Koha valiku tingis see , et õhtupäike on antud kohas nähtav. Kahjuks ei ole loojangut täielikult näha kuna naabrite puud varjavad seda. Loojumiskuma ja taevavärve võib aga ikka märgata .
Pildil on paistmas  esialgsed maha pandud  märgid. Mõtlesin et koliks varjualuse veidi nõlva sisse, ehk siis puude vahele. Mitte küll palju, aga natuke. Et hubasem ka. Mõned männid said ka maha võetud ja edaspidi on plaanis üldse ümbrust veidi kohendada. Olemas on sarapuud, pihlakad, isegi kadakat ja lehist. Ise istutasin eelmisel suvel villase lodjapuu ja hariliku lodjapuu.
Eespool on näha üks küngas. Sinna oli enne meie ajaarvamist kuhjatud kartulimaa kive. Paremal pool olev roheline ala( tegelikult veel rohkem paremal kui pildil näha)oli kunagi olnud kartulimaa.  Künka juures , all, on üsna märg koht. On olnud mõtteid ka tiigi või sooaia rajamine sinna. Eks paistab kuidas kujuneb. See küngas on mind algusest peale häirinud.  Algul mõtlesin selle üldse ära kaotada. Siis eelmisel suvel  vaatlesin ja tundus, et kui seda veidi "hajutada", et poleks vaid üks küngas, aga laiali valguv ala, võib-olla siis võiks jääda. Ja kuna oli palju mätaste kaevamisi, uute peenraalade tarvis, siis vedasin need sinna ja nö. tõstsin ääri. Ja nende äärte peale sai juba ka mõned taimed pandud.  Eks see kujunev koht ole.

Siin on see lähemalt. Tahaks veel veidi seda tasandada. Osa kive sai juba istumiskoha põranda alla paigutatud. Aga sellega saab tegeleda juba järgmisel suvel ehk edasi. Hetkel on seal jah mõned taimed nagu käbihein, inglise kellukas. Veidi müürilille. Kaks nimetut kurereha. Üks põõsasmaran ja veel mõningad, kes ise kohale olid tulnud, nagu saialill ja moonid ja kollane karikakar :) ja mõned sõrmkübaralilled. Ise lisasin veel ühe siniladva ja linaaria.  Selline seltskond ootamas, et kas nii või kuidas edasi.
Üksi ma sellega küll hakkama poleks saanud. Ikka M. oli see, kes rohkem teadis ja tegi.Mina selle ehituse juures olin nagu ma nimetan ikka rohkem assistent. Kuigi ka mul ikka oli pidevalt tegutsemist.Tegin seda, milleks olin suuteline. Näiteks teisaldasin pinnast, sest mõte oli ju nõlva sisse rajada. Siis kaevasin seitse 80 cm sügavust ja palgilaiust auku. Kaevamine oli üsna vaevarikas. Pinnas varieerub ikka väga. Mõnes kohas oli läbinisti kruusane, siis pidi kangiga seda enne lahti lööma . Mõni auk oli aga nii savine, et  oli ikka tegemist, et üldse kaevata saaks. Lõpuks  tehtud sai.
Siis panime jämedad palgid, ümbert sai valatud.

Mõte oli panna palgid maasse ja siis nende peale prussid, et mädanemisvõimalus oleks väiksem. Kõik elemendid said enne ka immutatud.
Muidugi see mis eelnes ehitusele, see oli üks otsimise ja mõtisklemise aeg. Et siis milline peaks see ehitis välja nägema ja kuidas seda ikka teha. Ja kuna eelnevad kogemused puudusid, siis võttis see nii minu kui M. aega. Kuna meil on ikkagi vana talu, siis tundus mulle, et ehitis peaks olema lihtsa vormiga ja pigem rustikaalne. Vaatlesin kõiksugu pilte , mis kätte sattusid. Raamatukogust tõin ehitusteemalisi raamatuid ja lõpuks siis panin paika, et milline võiks olla.

Arvutused aitas M. teha. ja igasugu mõõtmised ja täpsed saagimised ka. Mina tegutsesin käsisaega.
Sai ka naelu lüüa ja ka kruvida .
Siin karkass juba osaliselt paigas.
Materjali saime õnneks ka enam vähem soovitud mõõtmetes.

Ja siis algas katusetegu. Mulle on ammu meeldinud laudkatused. Uurisime siis, et kuidas neid tehakse ja targad räägivad , et lauad tuleb ikka kindlasti õigetpidi panna, sooned tuleb sisse lasta ja siis katusele. Neid tarkuseid oli veel. Kõike ei kirjuta. Sain minagi seal naelutada. Ja veel, altpoolt pidi naelad kõik veel kõveraks lööma. Tegemist jagus. Hiljem sai veel katus männitõrvaga üle tehtud . Kunagi teeb veel.
Siis aga jäi ehitus seisma kuni põrandalaudade saamiseni

Põranda alla sai geotekstiil ja kivid ja siis roovitusele lauad. Ja nüüd, tänase seisuga võib öelda, et esialgne mõte on peaaegu teostatud. Veidi on veel nokitseda. Edaspidi võib-olla ehitame külgedelt mingi osa ka kinni, aga praegu meeldib mulle olemiskoht nagu "lilleke" rohus, ehk siis  puude ja põõsaste rüpes.

Looduses.

Siin  eestvaade. Heakorratööd siis edaspidi ja tasapisi. Kõik sündis ikka tänu M.-le, kes vapralt  seda kõike vedas ja ma olen lõpptulemusega täitsa rahul. Praktika tehtud ja koht kus olla edaspidi ka olemas.






Mul oli mõte varjualuse ette ka  pergola ehitada, et saaks viinapuud ronima lasta. Eks näeb, kas nii ka kunagi läheb. Sel suvel sai ikka minu kohta piisavalt ehitatud. Ega see ikka minu ala ole.  Pigem oleks ikka näppupidi mullas ja nunnutaks neid taimsõpru. Seda ma selle ehitamise kõrval igal vabal hetkel tegin ka.:)

Lõpuks ka mõned sügisevärvid.

Astrite satsid.

Kukehari ja krüsanteem

Meie väike vaher on sel aastal kasvanud kõvasti. Värvilisem on ka.















Sookured kogunevad siin meie juures tohututes parvedes. Terved päevad on tõeline linnulärm ja lennuharjutused . Üritasin fotokaga ka filmida, ehk pigem et seda häälemaad lindistada. Fail on aga liiga suur,  kahjuks siia panna ei saa.

On nii mõnusalt "sügisvärvilissoe" aeg!