Lambabeebid

On nüüd oma uues kodus.

Meie uued sõbrakesed. Valge talleke ja tema ema. Ja kaks pisikest musta talle, kes meil siin hetkel lutitalled. Ema ei saanud neid ise sööta, loodame, et saame hakkama...

Noor ema

Lutibeebid- 4päeva noored

Tuti

Kahekesi

Rõõmu palju. Veidi kõhedust, aga see vist normaalne. Olen väga tänulik, et Kaire , kelle käest lambad soetasime, igati abiks on, kui appi hüüan :) Ja U ja A. ka . Olen nii tänulik, saime karjuseposte ja karjuse ja toredad söögikünad, see meile suur abi. Kui nüüd lutitamisega ka hakkama saame. Kuna hetkel on vastav piimasegu tellitud, siis paar päeva peab hakkama saama. Eile ja täna hommikul oli meil veil kitsepiima, täna ja homme peab lehmapiima andma, viimane on muidugi võrreldes lamabapiimaga ikka väga lahja. Aga no on ikka armsad , pisidega jalutame pisut lauda ees. Igatsevad ikka oma ema, aga jah, see on ka elu. Esimene öö on möödas, mõtlesin küll pidevalt, et ega neil külm ei ole. Hommikul pool 7 käisin vaatamas, kõik oli korras. M.-l on palju palju tööd lambaaia paika seadmisega. Loodan väga, et see rõõm, et lambad läheduses nosivad ja ennast näha ja paitada lasevad selle vaeva ka talle tasub. Kuna meil on maja ümber üsna suur ala, siis hetkel saab kahte kohta neile söögikohad teha. Ja sel aastal lasen paljaks süüa ka ühe noorendiku aluse, mis jääb krundi äärde, et sinna tulevikus väike metsaalune taimestik rajada. Usun, et see on päris mõnus lahendus, hetkel seal vana ja heina täis kasvanud puudealune, aga kunagi võiks seal ju kuldkingad tiliseda.....:)

Lõpuks mõned õiekillud ikka ka

sinine kirgaslill Chionodoca luciliae syn. Gigantea
Liilialaste sugukonnast, looduslikult levinud väike-aasia mägedes

Minu esimese aasta võrkiirised Iris reticulata `Harmony`?

külalisega

Iris reticulata  kingitud potiga, sort teadmata. Äkki keegi teab?

Ja lõpuks värskuses pakatav murulauk. Juba saab napsata..

Ilm on küll kõle aga päikseline ja ikkagi on jälle imeline värskuse aeg!
Rõõmu ja Rahu!

Uks avaneb...

Oleme siis astumas suhteliselt tundmatusse. Laudauks on avanemas tulevastele "sõberloomadele-lindudele". Puud on peaaegu välja kolitud ja korrastustööd alanud. Kahjuks ei ole võimalik hoonet korralikult renoveerida. Oh kuidas ta "karjub" selle järele. Loodan, et tuleb kord aeg ka sellele paigale...
Aga jah. Samm siis unistuse poole, samas samm mõneti teadmatusse. Kui läheb nii nagu on plaan, siis järgmine postitus peaks olema juba lambalisem. Et siis "lammandus"- tuli selline sõnakujund, kõlab kuidagi armsalt minu meelest :)
Ühtteist on juba saanud lauda sisemuses teha, osa jääb ka tegemata. Alustame väikeste sammudega. M. juba ehitab-parandab vapralt ja mina käin kaltsuga ringi....ja lapsed ootavad mää-sid.
Et siis mõned pildid sarjast "enne" ja osaliselt ka "pärast"

Mõned värvikillud ka maahallile lisaks....

kevadine märtsikelluke Leucojum vernum

sibultaimede perkonnast amarülliste sugukonnast. Looduslikult kasvavad Lääne-Euroopast Ida-Aasiani ja Põhja-Aafrikas

kevadine krookus Crocus vernus `Flover Record` ?

Leviala ida -lääne suunal Püreneedest Ukrainasse ja põhja-lõuna suunal Poolast Sitsiilia ja Albaaniani.

 Crocus vernus `Yellow Mammouth`

aed-lumeroos Helleborus x hybridus

On uute alguste aeg!                                                                                                                                                                    

Lugu karust ja sellest....

kuidas näeb aed välja siis kui päike on juba soe, soojem jne.

:)













...ja peale istutamist siis on aed täis uudishimulikke ninasid....

Rohkem kui vaid nina...

Palju "rohkem kui ninasid"...

Ninad on vastavalt uudishimule ka erinevat värvi

Üldse mitte ninad....lehed!!! :)
















LUGU SELLEST KUIDAS KEVADEL ÄRKAVAD OMA KODUDES INIMESED JA KODUD MUUTUVAD KASVUHOONETEKS....

Tukalilled, lobeeliad, suvifloksid, lõvilõuad....

lõvilõuad-3 sorti
lobeeliad

tokkroosid...










Esimesed rohimesed ja puude lõikused tehtud. Aed vabaneb tasapisi lumevaibast. Teha tahtmine on hetkel suurem kui võimalus teha. Ootan kuivemat olukorda. Ja ma parem ei kirjuta kui mitu lillehakatist on mul pikeeritud :) Ju näeb kas suudan nad ka suureks kasvatada ja siis saaks sõpradelegi jagada ehk. Aga nii tore on näha neid sirgumas !

On taime-ja loomabeebide kasvamise jälgimise aeg!

Elu

Mina olen uks. Kes iganes läheb sisse minu kaudu, see pääseb
ning käib sisse ja välja ning leiab karjamaad. 
Varas ei tule muu pärast kui varastama ja tapma ja hukkama. Mina
olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti. /Johannese evangeelium 10 :9-10

Kui ma vaatlesin tänaseid pilte tärganud seemneist ja sibulakoortega värvitud munadest ja mõtlesin, et ehk ka postitaks siia midagi, siis tõusis mu südamesse see eespool olev kirjakoht.

I

Imepisikesed seemned on tärganud, et sirutuda päikese poole. 
Lõvilõuad. 









Paljud külvatud taimed on juba ninad välja pistnud. Keda veel pole näha on kaksikkannus. Esimest aastat panin mulda ja ei teagi, kui kaua see idanemine võiks aega võtta. Ju näeb. Rõõm on küll tärganutest aga selleks, et need ka suvel aeda jõuaksid on ju mitu kuud kulgemist ja need võivad olla täis ootamatusi. Loodan muidugi parimat. Eelmisel aastal püüdsin olla oma meelest õigeaegne pikeerija, aga millegipärast mõned taimed ei kasvanudki edasi. Sel aastal otsustasin, et teen seda hiljem. Kuigi jah, kuna valgust pole piisavalt, siis kipuvad taimed venima ja nii tahaks neid pikeerida sügavamale. Ootan aga natuke.

 Lemmikvärv-sibulakoorekirju.









 


On ärkamise ja Ülestõusmise aeg.

Näpud mullas

Sel aastal  siis nüüd esimesed külvid. Suvelilled. Nagu juba eelmisel aastal kirjutasin, siis ei ole mul taimede ettekasvatamiseks sobivaid tingimusi. Aga loodan väga, et see mu isekus ei ole, saada osa protsessist. Eelmisel aastal õnnestus ikka mõningaid ettekavatatuid ka suvel aias imetleda. Ja osadega loodan sel aastal kohtuda. Nimelt sai eelmisel kevadel ette kasvatatud tumeda tokkroosi taimi. Samuti kreemjat tokkroosi, seda, mis aias mul küll kasvab, aga ise seemenduda kuidagi pole tahtnud. Värv on tal imeline. Eks siis sel aastal näeb, kas õnnestus. Tokkroos ju kaheaastane, nii et eelmisel suvel olid mul küll ettekavatatutel võimsad leherosetid. Loodan väga sel aastal õisi näha.
Eelmise aasta pisiõnnestumised andsid jälle tõuke tuba veidi ringi tõsta ja karbid mullaga täita ja seemned külvata. Ju siis paistab, kuidas edenevad. Aga mõnus oli sõrmed mullaseks saada.

Mõni pilt ka, küll toaelanikest.

kuuking Phalaenopsis   armsa koori kingitus.

Lugemist-infot ka veidi.
http://www.epl.ee/news/melu/algajale-sobib-kuuking-kogenumale-veenuseking.d?id=65736220

http://orhideefoorum.com

Vastavalt ilmastikule :)
jõulutäht ehk kaunis piimalill Euphorbia pulcherrima

Hiljuti üllatas meid oma punaseks värvunud kõrglehtedega. On ta meil mitte viimastest vaid eelviimastest jõuludest ja siiani elus ja nüüd siis vist lohutuseks et kevadeni läheb veel aega ja õues kaunis lumeväli, lubab end imetleda.
Tore.



On lumel vallatlevate päiksekiirte aeg!

 

Sõpradele ja...

veel mittesõpradele...

 

Hommikune Hiiumaa

Olge kõik hoitud!

Suuremõisa ja kool

Tänupostitus nii Hiiumaa Ametikoolile kui loomulikult neile inimestele, kes seal oma teadmisi jagasid ja jagavad.
Rõõm on näidata ühe mu lemmikaia suvevärvilisi pilte.

Kooliaed. Müüriäärne okaspuupeenar.

Vaade tiigile.

Tiigiäär ja püsikud

Lilled....lilled....
ja kusagil töömesilane aednik Merje....









Kui satute Hiiumaale, astuge sisse. Pisike ja soe. Kujundanud Kristiina Hellström.

Paar pilti koolitöödest. Lisan need kus ei ole peal inimesi, soovides tagada privaatsus armsatele kursusekaaslastele.
 

Meie kursuse rajatud  väike kiviktaimla eraaeda, õpetaja Taavi Tuuliku juhendamisel

Lõpueksami töö.
Eriala-maastikuehitus.















Kaks ja pool aastat möödas. Oli tore teadmiste ammutamise aeg. Uute ja imeliste inimestega kohtumise aeg. Enese läbi katsumise aeg. Rõõmu aeg. Olen tänulik.

Lambaline

postitus.
Mäletan kui kord lambakarja juurde sattusin, siis juba ikka täiskasvanuikka jõudnuna ja nende kooris määgimist kuulsin, avaldus muidugi eelkõige  "kutsekahjustus" kuulda mitmehäälsust. See oli imeliselt lahe! Erinevad häälekõlad , ansambel missugune, sekka mõni solist-lamba kõlav hääl. Mõni oli vist veidi jõulisemast kasutusest kui vaja oma häält tekitanud ja seetõttu seda tal lihtsalt polnud ja kõlas hääletu, sosisev mää...
No jah. See siis üks "muusikaline" mulje.
Lambad on, minu meelest, ühed tõelised maaelu soojendavad tegelased. Meil neid ei ole. Hetkel. Nüüd ma siis mõtisklen, vaatlen ja kuulan. Mõõtsin lauda ka ära. Ja kindel soov on ka. Aga millal ja kuidas, see selgub.
Ja siis see lõng! Järjest armsam see maavillane on.

 Kudusin siin vahepeal üsna mitmed paarid meeste sokke, praegugi üks tellimustöö näppude vahel ja ei väsi imetlemast seda naturaalvärvilisust.
Ja ei väsi ka unistamast, et kord on oma lammaste lõng näppude all....
Nii soe on see mõte ise.





Imetlen neid, kes nende soojade tegelastega juba mõnusalt tegutsevad, imetlen teadmisi ja oskusi. Hetkel tundub see "maailm" veidi ka hirmutavalt spetsiifiline.  Lohutav on mõte"Kui ma kahtlen, siis alustan ma algusest"(Dumbledore)

Ah jaa, seemneid tellisin ka juba natuke.
Hommikul oli -18, kõik on nii ilus, härmas.

On soojendavate mõtete mõtisklemise aeg!

Vana ja Uus

Soovin, armsad sõbrad, et lootusrikkus kannaks edasi.
Soovin kergust ja helgust ja lillelisust sel Teel.


Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene
kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.  2Kr 4:16

Loodus ja looming...

...maastikuehitaja pilgu läbi. (essee 2011.a. koolitööna)
                                                                     ¤

Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda

tunneb mu hing hästi.

Psalm 139,14

                                                             ¤

Aeg, tee, puudutus, märkamine, loodus, looming.

Pilk libiseb üle aja. Tüdruk, nii umbes viiene, hundiratast viskamas. Paljad jalad, värske heina lõhn, nii imelikult kollased pannkoogid. Kruusatee. Suvine kuumus, tolm, imelikrahu. Seletamatu äratundmine.

Pilk jõuab puudutuseni. Tüdruk, nii umbes kümnene, koolibussis. Loksuv teekond,

limonaad ja võileivad, kõblas. Kohalejõudmine. Muld, tundmatud rohelised tegelased,ühed selles hetkes vajalikud, teised vähem vajalikud. Käte karedus. Puudutus. Seletamatu äratundmine.

Pilk märkamas. Tütarlaps, nii umbes kaheksateistkümnene, seisatamas. Pilgus aas. Lilled, kõrrelised. Tabamine. Soojus, harmoonia, värvid. Imeline ,loomulik.

Pilk sõnades, helinas. Naine, nii umbes kahekümneüheksane, kõndimas. Sombune ilm, männioks, okkad ja hall taevas. Ühtsus. Hingemattev ilu.

„Pehmete taevasilmade paituses, männiokkastes mõtetes. Olla loodu, olla loodus, olles looduga üks. Neis tavalistes-imelistes hetkedes on ilu, elu, tunne, taju. Vahel märkamatu, vahel hajuv. Seda pisarmärga õnnetunnet sooviks poetada viimse raasuni siia maailma, ehk mõnd väsinud inimlast aitab see pisine*edasi kanda“ 2001a.

 Elutee killud. Isiklikud ja ehedad, päris ja omad. Läbi enda nähtud, tunnetatud, ära tuntud. See, mida me nimetame Maailmaks. See nähtav ja nähtamatu ühes. Kindlasti ei saa seda leidmise au endale võtta. Selle ühtsuse äratundmiseni on Armust aidatud ja ehk just läbi nende emotsioonide, tundekildude,silmaga nähtava-meeltega tajutava. Ja ometi ikka poolik.

Armastus ei hääbu kunagi.

Olgu ennustused - need kõrvaldatakse,

olgu keeled - need vaibuvad,

olgu tunnetus - see lõpeb ära.

Sest poolikult me tunnetame

ja poolikult me ennustame,

aga kui tuleb täielik,

siis kõrvaldatakse poolik. 1Kr 13

Siit edasi. Loodus, see On, looming see On. Jumal, ta On Armastus.

Maastikuehitaja. Kes tema on?

Mõtiskledes juba olemasolevast ,loodust ja edasisest inimesepoolsest kujundamisest, siis on südames soov olla maastikuehitaja/kujundaja, kaastöötaja Loojale. Usaldada kõike seda, mis looduna, loodusena meile on nähtav ja tundma õppida seda, mis on selle nähtava all. „Ainult südamega näed hästi.“ Antoine de Saint- Exupéry „Väike prints“

Meenub vanasõna , „seitse korda mõõda, üks kord lõika“. Meile, inimlastele on siin

maailmas usaldatud palju. Terve maailm. Kas oskame seda ka hoida? Hoolimist ja armastust kõige ja kõigi vastu ei ole ju kunagi liiga palju. Kas näeme enne „lõikamist“ seda olemas olevat ja erilisust?

Meie ümber on inimesi, kes on kogenud, näinud, südamega tunnetanud. Kui otsime, siis leiame. Saame oma teel kokku nende inimestega, kelle läbi avaneb veel enam endale enne mitte märgatavat, palju imelist.

„Anna silmad näha, anna kõrvad kuulda...“ D. Kareva „Vaikuse missa“

Oleme kaasloojad. See maailm, kõik istutatu, kõik kasvav, kõik olev- see on meie

vastutusala. Vastutus ei seisne alati muutmises. Ka hoolimises ja hoolitsemises. Või vahel ka kaasinimeste aitamises leida, näha, tunda, tajuda. Koos tunda avastamisrõõmu olevast ja soojusest ja ehedusest kantust. Avaneda, leida ennast ümbritsevas. Maastikuehitaja oma tööl puutub nii muutmise kui muutmata jätmisega nii hinge- kui näppupidi kokku. Hea kui koosolemisest, -tööst kaasinimestega jõuame usalduseni ja saame koos järgida ka seda eespool mainitud vanasõna üks kord lõikamisest. Samas paludes „Ava mu südame silmad“.

Tuleb silme ette vana õunapuu. Olime leidnud omale kodu maale. Mets sammu kaugusel, õuel meid vastu võtmas kõrgeks kasvanud hein ja vanad sammaldunud õunapuud. Üks neist pillas esimesel sügisel meile juba ka õunu. Ilusaid,väikseid, punaseid, jahuseid. Puu ise kannatamas vähi käes. Sai teda siis pisut kohendatud, kammitud ja lõigatud ja...

Mõne aja pärast, olgugi, et ikka haige, paistis ta juba tugevam, justkui sirutunud. Järgmisel sügisel poetas ta meile, esialgu tõeliselt imelise kingitusena suuri, küll hoopis rohekaid, aga imemaitsvaid, mahlaseid õunu. Ja ta ise on meil aias kui üks soe vanainimene. Vaatab ja on see, mida ta kõik läbi on elanud ja mis temas on talletunud. Tema Elu on tema olemus, mis kandub meieni. Tõelisena. See on soojus, see ongi ka meie elu. Nukraks tegev oli kunagi ühe inimese soovitus, et mida teha vana aiaga. Traktoriga maa üles künda ja vanad puud välja juurida.

Olen südamest tänulik, et meile antakse märku märgata ja oma teel rohkem veelgi märkama saada. Südames on soov olla maastikuehitaja- usaldav kaaslooja. Olla osa loodust, loomingust, loojast.

Eluaeg olen tahtnud õue

Mida see mulle tähendab?

See on hinge ainuke nõue,

mis mind elule lähendab.

Eluaeg olen tahtnud õue

Kas sa tead, mis see tähendab?

See, mu arm, on looduse nõue.

Ta meid asjasse pühendab. (J. Viiding)

pisine-vähene(hiiu k.)

 Rahulikku ootusaega!