Lambaline

postitus.
Mäletan kui kord lambakarja juurde sattusin, siis juba ikka täiskasvanuikka jõudnuna ja nende kooris määgimist kuulsin, avaldus muidugi eelkõige  "kutsekahjustus" kuulda mitmehäälsust. See oli imeliselt lahe! Erinevad häälekõlad , ansambel missugune, sekka mõni solist-lamba kõlav hääl. Mõni oli vist veidi jõulisemast kasutusest kui vaja oma häält tekitanud ja seetõttu seda tal lihtsalt polnud ja kõlas hääletu, sosisev mää...
No jah. See siis üks "muusikaline" mulje.
Lambad on, minu meelest, ühed tõelised maaelu soojendavad tegelased. Meil neid ei ole. Hetkel. Nüüd ma siis mõtisklen, vaatlen ja kuulan. Mõõtsin lauda ka ära. Ja kindel soov on ka. Aga millal ja kuidas, see selgub.
Ja siis see lõng! Järjest armsam see maavillane on.

 Kudusin siin vahepeal üsna mitmed paarid meeste sokke, praegugi üks tellimustöö näppude vahel ja ei väsi imetlemast seda naturaalvärvilisust.
Ja ei väsi ka unistamast, et kord on oma lammaste lõng näppude all....
Nii soe on see mõte ise.





Imetlen neid, kes nende soojade tegelastega juba mõnusalt tegutsevad, imetlen teadmisi ja oskusi. Hetkel tundub see "maailm" veidi ka hirmutavalt spetsiifiline.  Lohutav on mõte"Kui ma kahtlen, siis alustan ma algusest"(Dumbledore)

Ah jaa, seemneid tellisin ka juba natuke.
Hommikul oli -18, kõik on nii ilus, härmas.

On soojendavate mõtete mõtisklemise aeg!