Vähem värvitud kohast.
Elab meil siin juba ajast "enne meie aega" suur sõbralik sarapuu. Eks vahel on teda saanud ka veidi kohendada, et ta nii matsakas poleks, samas peab mainima , et kohati on see just mõnus. Sarapuu alune on olnud maja renoveerimisest saadik kivide hoiukohaks (loe: hunnikuks) Mõne aja püsis seal ka üks kuivanud puu püsti, see vajus viimasel talvel maha. Kevadeti on sarapuu all nurmenukud ja ka pisut märtsikellukesi, hiljem vallutavad paiga siniliiliad ja siis edasi on olnud selline "piiripealne" kole-ilus-aeg. Olen seoses nende heinamaakatsetustega jätnud sealt ka suvel muru niitmata. Kohati on olustik rahulik , siis jälle mitte. Kivid on turritanud seal kuidagimoodi välja jne. Üsna kaua ei suutnud mõelda välja, et kuidas oleks hea seda paika hooldada, et hing rahul ja käed käed ka parasjagu tööd täis oleks. Mitte liialt. Ja siis jõudsid ühel päeval minuni kaks epimeediumitaime Mareti taimeaiast ja ühel hetkel anti pilt ja suund, kuhu võiks edasi kulgeda.
Enne. "Pusaperioodil"
Tasapisi hakkasin peale. M.tegi trimmeriga suurema heinaniitmise. Riisutud hakkasin kivihunnikut laiali veeretama. Eks see kivide paika seadmine ole jälle üks vaatlemisekunst. Et kui palju ja kuhu ja millised omavahel kokku ja millised üldse mujale. Kivid on nii toredad. Praegune olustik, eks see on ka muutumises. Nii et kõik on protsessis. Siis hakkasin muru eemaldama. Ka see tegevus jätkub, hetkedel, mil aega on. Nagu teada, siis meie koerabeebi on hõivanud selle aja, mille varem peenardes veetsin. Aga natukesekaupa ikkagi. Üsna kosutav tegevus. Nägemus on , et see koht jääks vähem värvitud, ehk siis põhivärviks roheline. Taimede õitsemise ajal või siis viljade olemasolu puhul ilme muidugi muutub kohati.
Maha kukkunud tüve jätsin sinna kuhu ta siis otsustas lebama jääda. Nagu näha on paigas ka mõned taimed. Kolhise epimeedium epimedium pinnatum -paremal. Üritasin jätta taimedele suuremad laigud, lootuses, et pärast ei ole pudipadiolukord. Ju näeb :)
Pilti veidi nihutades paistab paremal langenud lehtede vahel ka Muhedikult saadud kukitsapoeg (sügisvärvides). Praegu tal mullapinda jagub. Tasapisi liigun kaevamisega ka ettepoole. Tegelikult olengi jõudnud hetkel ligineda vaid ühele osale sarapuu alusest. Taimi olen küll mõnede laikudena veel maha istutanud, aga neist siis edaspidi.
Hetkel on hingel üsna hea kui seisatada ja vaadelda.
Selline rajamine on alguse saanud.
Värvitud kohtadest ka veidi pilte.
Veidi sügisastereid
jaapani füüsal Physalis franchetti ( Hiina laternad). Esimest aastat on nad ka meie aias oma värvilisi päid võngutamas.
Hingel on hea.
Meie väike vahtrapuu on juba palju suurem vahtrapuu.
On soojalt sassis sügisaeg.
Sul tuleb sinna üks ilmatuma ilus istutusala, mulle meeldib ka väga see kohale jäänud tüvi. Meeleolukas paik.
VastaKustutaEpimeediumid ja ka kukits vajavad tulevikus päris palju ruumi, hõre istutus on asjakohane
Sügisvärvid on imekaunid!
Väga mõnus koht ja ilus muidugi ka. Minu sarapuu all kasvavad varakevadised lilled, suvel on vaikus ja sarapuu (punaselehine) peab ise kaunis olema:)
VastaKustutaLapsel on õigus, maal on juba sügiselõhna. Linnavingus seda nii kergesti ei tunne
Ma armastan sarapuid. Nad kasvavad mu koduskodus ja kasvavad ka Saaremaal isa sünnikodus. Mulle meeldib tema kevadine õitsemine, suvine rohelus ja sügisene toon. Epimeediumid + sarapuud, need on mu lemmikute summa :)
VastaKustutaMulle meeldib, kuidas sa oled selle lahendanud. Silmale ilus ja hingele hea.
Aitäh kõigile kirjutamast. Tore on teie tundmistest lugeda. Saan kosutust ja ideid ja mõtteid mille üle mõlgutada ja kinnitust.
VastaKustuta