Suuremõisa ja kool

Tänupostitus nii Hiiumaa Ametikoolile kui loomulikult neile inimestele, kes seal oma teadmisi jagasid ja jagavad.
Rõõm on näidata ühe mu lemmikaia suvevärvilisi pilte.

Kooliaed. Müüriäärne okaspuupeenar.

Vaade tiigile.

Tiigiäär ja püsikud

Lilled....lilled....
ja kusagil töömesilane aednik Merje....









Kui satute Hiiumaale, astuge sisse. Pisike ja soe. Kujundanud Kristiina Hellström.

Paar pilti koolitöödest. Lisan need kus ei ole peal inimesi, soovides tagada privaatsus armsatele kursusekaaslastele.
 

Meie kursuse rajatud  väike kiviktaimla eraaeda, õpetaja Taavi Tuuliku juhendamisel

Lõpueksami töö.
Eriala-maastikuehitus.















Kaks ja pool aastat möödas. Oli tore teadmiste ammutamise aeg. Uute ja imeliste inimestega kohtumise aeg. Enese läbi katsumise aeg. Rõõmu aeg. Olen tänulik.

Lambaline

postitus.
Mäletan kui kord lambakarja juurde sattusin, siis juba ikka täiskasvanuikka jõudnuna ja nende kooris määgimist kuulsin, avaldus muidugi eelkõige  "kutsekahjustus" kuulda mitmehäälsust. See oli imeliselt lahe! Erinevad häälekõlad , ansambel missugune, sekka mõni solist-lamba kõlav hääl. Mõni oli vist veidi jõulisemast kasutusest kui vaja oma häält tekitanud ja seetõttu seda tal lihtsalt polnud ja kõlas hääletu, sosisev mää...
No jah. See siis üks "muusikaline" mulje.
Lambad on, minu meelest, ühed tõelised maaelu soojendavad tegelased. Meil neid ei ole. Hetkel. Nüüd ma siis mõtisklen, vaatlen ja kuulan. Mõõtsin lauda ka ära. Ja kindel soov on ka. Aga millal ja kuidas, see selgub.
Ja siis see lõng! Järjest armsam see maavillane on.

 Kudusin siin vahepeal üsna mitmed paarid meeste sokke, praegugi üks tellimustöö näppude vahel ja ei väsi imetlemast seda naturaalvärvilisust.
Ja ei väsi ka unistamast, et kord on oma lammaste lõng näppude all....
Nii soe on see mõte ise.





Imetlen neid, kes nende soojade tegelastega juba mõnusalt tegutsevad, imetlen teadmisi ja oskusi. Hetkel tundub see "maailm" veidi ka hirmutavalt spetsiifiline.  Lohutav on mõte"Kui ma kahtlen, siis alustan ma algusest"(Dumbledore)

Ah jaa, seemneid tellisin ka juba natuke.
Hommikul oli -18, kõik on nii ilus, härmas.

On soojendavate mõtete mõtisklemise aeg!

Vana ja Uus

Soovin, armsad sõbrad, et lootusrikkus kannaks edasi.
Soovin kergust ja helgust ja lillelisust sel Teel.


Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene
kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt.  2Kr 4:16

Loodus ja looming...

...maastikuehitaja pilgu läbi. (essee 2011.a. koolitööna)
                                                                     ¤

Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Imelised on sinu teod, seda

tunneb mu hing hästi.

Psalm 139,14

                                                             ¤

Aeg, tee, puudutus, märkamine, loodus, looming.

Pilk libiseb üle aja. Tüdruk, nii umbes viiene, hundiratast viskamas. Paljad jalad, värske heina lõhn, nii imelikult kollased pannkoogid. Kruusatee. Suvine kuumus, tolm, imelikrahu. Seletamatu äratundmine.

Pilk jõuab puudutuseni. Tüdruk, nii umbes kümnene, koolibussis. Loksuv teekond,

limonaad ja võileivad, kõblas. Kohalejõudmine. Muld, tundmatud rohelised tegelased,ühed selles hetkes vajalikud, teised vähem vajalikud. Käte karedus. Puudutus. Seletamatu äratundmine.

Pilk märkamas. Tütarlaps, nii umbes kaheksateistkümnene, seisatamas. Pilgus aas. Lilled, kõrrelised. Tabamine. Soojus, harmoonia, värvid. Imeline ,loomulik.

Pilk sõnades, helinas. Naine, nii umbes kahekümneüheksane, kõndimas. Sombune ilm, männioks, okkad ja hall taevas. Ühtsus. Hingemattev ilu.

„Pehmete taevasilmade paituses, männiokkastes mõtetes. Olla loodu, olla loodus, olles looduga üks. Neis tavalistes-imelistes hetkedes on ilu, elu, tunne, taju. Vahel märkamatu, vahel hajuv. Seda pisarmärga õnnetunnet sooviks poetada viimse raasuni siia maailma, ehk mõnd väsinud inimlast aitab see pisine*edasi kanda“ 2001a.

 Elutee killud. Isiklikud ja ehedad, päris ja omad. Läbi enda nähtud, tunnetatud, ära tuntud. See, mida me nimetame Maailmaks. See nähtav ja nähtamatu ühes. Kindlasti ei saa seda leidmise au endale võtta. Selle ühtsuse äratundmiseni on Armust aidatud ja ehk just läbi nende emotsioonide, tundekildude,silmaga nähtava-meeltega tajutava. Ja ometi ikka poolik.

Armastus ei hääbu kunagi.

Olgu ennustused - need kõrvaldatakse,

olgu keeled - need vaibuvad,

olgu tunnetus - see lõpeb ära.

Sest poolikult me tunnetame

ja poolikult me ennustame,

aga kui tuleb täielik,

siis kõrvaldatakse poolik. 1Kr 13

Siit edasi. Loodus, see On, looming see On. Jumal, ta On Armastus.

Maastikuehitaja. Kes tema on?

Mõtiskledes juba olemasolevast ,loodust ja edasisest inimesepoolsest kujundamisest, siis on südames soov olla maastikuehitaja/kujundaja, kaastöötaja Loojale. Usaldada kõike seda, mis looduna, loodusena meile on nähtav ja tundma õppida seda, mis on selle nähtava all. „Ainult südamega näed hästi.“ Antoine de Saint- Exupéry „Väike prints“

Meenub vanasõna , „seitse korda mõõda, üks kord lõika“. Meile, inimlastele on siin

maailmas usaldatud palju. Terve maailm. Kas oskame seda ka hoida? Hoolimist ja armastust kõige ja kõigi vastu ei ole ju kunagi liiga palju. Kas näeme enne „lõikamist“ seda olemas olevat ja erilisust?

Meie ümber on inimesi, kes on kogenud, näinud, südamega tunnetanud. Kui otsime, siis leiame. Saame oma teel kokku nende inimestega, kelle läbi avaneb veel enam endale enne mitte märgatavat, palju imelist.

„Anna silmad näha, anna kõrvad kuulda...“ D. Kareva „Vaikuse missa“

Oleme kaasloojad. See maailm, kõik istutatu, kõik kasvav, kõik olev- see on meie

vastutusala. Vastutus ei seisne alati muutmises. Ka hoolimises ja hoolitsemises. Või vahel ka kaasinimeste aitamises leida, näha, tunda, tajuda. Koos tunda avastamisrõõmu olevast ja soojusest ja ehedusest kantust. Avaneda, leida ennast ümbritsevas. Maastikuehitaja oma tööl puutub nii muutmise kui muutmata jätmisega nii hinge- kui näppupidi kokku. Hea kui koosolemisest, -tööst kaasinimestega jõuame usalduseni ja saame koos järgida ka seda eespool mainitud vanasõna üks kord lõikamisest. Samas paludes „Ava mu südame silmad“.

Tuleb silme ette vana õunapuu. Olime leidnud omale kodu maale. Mets sammu kaugusel, õuel meid vastu võtmas kõrgeks kasvanud hein ja vanad sammaldunud õunapuud. Üks neist pillas esimesel sügisel meile juba ka õunu. Ilusaid,väikseid, punaseid, jahuseid. Puu ise kannatamas vähi käes. Sai teda siis pisut kohendatud, kammitud ja lõigatud ja...

Mõne aja pärast, olgugi, et ikka haige, paistis ta juba tugevam, justkui sirutunud. Järgmisel sügisel poetas ta meile, esialgu tõeliselt imelise kingitusena suuri, küll hoopis rohekaid, aga imemaitsvaid, mahlaseid õunu. Ja ta ise on meil aias kui üks soe vanainimene. Vaatab ja on see, mida ta kõik läbi on elanud ja mis temas on talletunud. Tema Elu on tema olemus, mis kandub meieni. Tõelisena. See on soojus, see ongi ka meie elu. Nukraks tegev oli kunagi ühe inimese soovitus, et mida teha vana aiaga. Traktoriga maa üles künda ja vanad puud välja juurida.

Olen südamest tänulik, et meile antakse märku märgata ja oma teel rohkem veelgi märkama saada. Südames on soov olla maastikuehitaja- usaldav kaaslooja. Olla osa loodust, loomingust, loojast.

Eluaeg olen tahtnud õue

Mida see mulle tähendab?

See on hinge ainuke nõue,

mis mind elule lähendab.

Eluaeg olen tahtnud õue

Kas sa tead, mis see tähendab?

See, mu arm, on looduse nõue.

Ta meid asjasse pühendab. (J. Viiding)

pisine-vähene(hiiu k.)

 Rahulikku ootusaega!

Kolekohad ehk...

aed ärkamas vol. 5

Olen siin hetkel tegemas oma koolitööd. Nimelt on meil selline valikaine nagu väikeaedade kujundamine. Mina võtsin ette oma krundist ühe tüki, kuna tervet ei jõuaks nagunii. Muidugi see pole päris see kui terve krunt kujundada, õppida nägema tervikut ja nii edasi. Aga kuna meil on mõte korda teha suure tee äärne ja see meie vana vundamendiauk, siis sobib mulle hetkel nii küll. Peale selle on õpetajad kellelt nõu küsida ja üldse kuidas ikka see planeerimine, kujundamine ja ka paberitöö käib. Hea kogemus.

Siin on näha jube segadik, mis on hetkel vundamendi sees. Kui aus olla, siis hetkel on seis parem, kuna M. tegi trimmeriga selle pealse juba puhtaks. Olen juba varem kirjutanud, et see on üks vundamendiauk, kuhu ei ole muud ideed tulnud, kuna on suure maantee ääres kui rajada nö.kruusapeenar. Selle vundamendiaugu ees on veel üks kivirida, seetõttu olen mõelnud, et peenar tuleks kaheastmeline.
Auk on hetkel täis maja renoveerimisejärgset ehitussodi, nii et see tuleb enne tühjaks vedada. Oli mõte teha seda juba nüüd , sügisel, aga paraku on olnud nii märg, et kuidagi ei saa suurt masinat õue lasta. Ei jõuaks sellele järgnevat kaost niipeagi korrastada.

Kruusapeenra rajamise tehnoloogia on hetkel mõtlemisel. Taimede otsimine käib ja õnneks ajab seda otsimist taga ka koolitöö :). Olen mõelnud ülemisele peenraosale istutada väheseid erinevaid taimi, ei tahaks pudupoodi tekitada. Allapoole astmele tuleksid ka mõned suuremad kivid ja sinna saaks ehk "kiviktaimlalikke" taimi panna, ehk ka kaktuseid, kuna tingimused justkui sobiks. Olen mõelnud ka mõned roomavad okkalised panna ja tahaks ka laiuvat tuhkpuud kasutada. Mul on üks lemmik, keda ma veel aeda pole saanud tuua, ehk siis Faasseni naistenõgest. Teda sooviks siis paluda meile kindlasti rohkemal kujul sinna elama.
Olen oma meelest sellistesse tingimustesse sobivatest taimedest nimekirja teinud, nüüd on vaja nad kokku sobitada , et tekiks ehk tore kooslus, mis neile meeldiks ka. Kui kellelgi on kogemusi kruusapeenardega, siis olen väga tänulik igasuguste nõuannete eest.

Siin see koht veidi seiselt poolt. Sellel pildil on aimatav ka laskuv nõlv, millest ma ikka kirjutan. Nimelt asub see kolekoht päris nõlva peal. Ja  hetkel on see kant ikka väga kole. Loodetavasti kunagi ta ärkab :)







 On küünlavalguse ja mõtisklemiste aeg.

...

                                      http://www.youtube.com/watch?v=IQxzgrwEanE


Õpeta meid meie päevi arvestama, et me saaksime targa südame   Psalm 90

Otsekui hirv...

igatseb veeojade järele,
nõnda igatseb mu hing sinu juurde, Jumal!

Mu hing januneb Jumala järele,
elava Jumala järele;     Psalm 42

http://www.youtube.com/watch?v=goqytfAOstw

 Kallid, olge väga hoitud nii rõõmudes kui muredes.

Laupäeval....

on veidi enam aega igasugu tegemisteks. Üldse on üks tore päev. Tavaliselt on kõik kodus. Igasugu argiaskelduste kõrval saab vahel aega metsa kolama minna või siis aias nokitseda. Eile saigi näiteks kompostikast tühjaks veetud. On ikka mõnus küll kui tead, et kellegi toidulaud rikastub :) Loodan, et saan oma tihket savimaad ka õhulisemaks. Tegelikult on seda tegemist veel. Jõusaal on ka veel oma õuest võtta heina ära vedamise näol. Sedagi veel jätkub.  See heinamaade aretus toimis üsna hästi. Mõnes kohas, seal, kus maapind väga rammus, tuleb midagi muud välja mõelda. See tähendab, tegelikult mõtteid on, aga millal tegudeni jõuab, eks näe. Aga lilleniidust(niitudest) enam ikka ei loobu.  Ainult teemal: kus ja kui palju  peab mõtisklema uuel suvel.
Laupäeval on rohkem aega ka köögis olla. Argipäevadel peab ikka ju õhtuti seda "meisterdama" mis ikka kiiremini valmis saab. Kui tulla alles 18-st koju või veel hiljem ja siis midagi ette võtad, milleks rohkem aega vaja, siis võib süüa  saada alles vastu ööd. Sellepärast ka on nädalavahetus tore, et võib midagi uut proovida või midagi aeganõudvat valmistada.
Juba ammu olen mõelnud, et võiks Tiramisu magustoitu teha. Kui siis ükskord sattusin poest ostma Tirarmisu torti, ja see oli minu meelest väga hea, oli juba päris kindel, et proovin ka. Nüüd siis tegin teoks. Lõunasöök ise oli nö. kodune. Keldrist kartul ja seenepurk. Juba mitmendat aastat olen soolanud seeni
selle Nami-nami retsepti järgi http://www.nami-nami.ee/Recipe/View/8463. Ja olen väga rahul.

Seene-hakklihakaste

400 g hakkliha (Ise vaatan hinna järgi. Mis odavam, seda ostan)
soolaseeni(minul olid kitsemamplid)- kogus vastavalt soovile. Kui soolaseeni pole sobivad ka soolamata.
1-2 sibulat
hapukoor
veidi õli
sool

Sibul hakkida , kuumutada vähese õliga. Lisada hakkliha, lasta pruunistuda. Lisada natuke soola, sest soolaseened ise piisavalt soolased. Lisada seened. Mina tükeldan juba soolamisel seened parajaks.
Kuumutada ja soovi järgi lisada hapukoort. Muidugi võib ka jahuga kastme teha, aga kuna meil on ühel lapsel nisujahu allergia, siis teen kastme ilma jahuta.
Lisandiks näiteks keedetud kartul ja salat.

Tiramisu

Uurisin erinevaid retsepte ja valisin selle http://maitsevhea.blogspot.com/2010/07/tiramisu.html

Väikesed enda poolsed muudatused.
200g Lady`s Fingers küpsiseid - mina leidsin poest ühed, ei olnud küll selle nime all, aga Tiramisu nimi käis pakendilt läbi. Ei ole nii hakkaja olnud, et veel ise küpsistetegu ette võtta
500g Mascarpone juustu  - parem on Itaalias toodetud
5 spl suhkrut
1 tass kanget kohvi, võib lisada ka veidi Amaretto mandlilikööri- mina ei lisanud
6muna
naturaalne kakao- seda võib tõesti julgemalt raputada kui mina seda tegin.

Valmistamine. Kenasti ja põhjalikult Liina blogis kirjas, ei hakka uuesti kirjutama.
Külmkapis seisis meil enne 5 tundi.  Maitselt oli hea, ise oleksin vist tahtnud küpsiseid veidi krõmpsumaid, aga ju see oli see tordi mõju, seal oli ehk on teine kooslus. Magustoidus lähevadki küpsised vist pehmeks, kuigi jah, kui nüüd küpsis oleks suurem....Immutasin küll üsna kasinalt.
Mascarpone tekstuur on hästi mõnus ja koos munavalgetega annab kokku vahukoore efekti, küll aga tummisema, samas kreemjalt õhulise. Kohvi kõrvale väga mõnus.

Tegelikult proovisin siis pildistada toitu ja nagu näha üsna saamatult. Kui vaatlen toidublogijate fotosid, siis on imeline näha seda kuidas kõik jääb nii värvikas ja isuäratav. Kunst , mis muu.
Ehk õnnestub  kunagi  fotograafiakursusele sattuda, saaks veidi rohkem aimu. Seniks lihtsalt klõpsud. :)

Nädalavahetusel oli imeline ilm. Kuldne.

 Värvilaik.
Esiplaanil jaapani enelas  Spiraea japonica `Macrophilla`
Tema taga lpdjap- põisenelas Physocarpus opulifolius `Diabolo`
Veel tagapool harilik kuslapuu Lonicera xylosteum

Need kaks esiplaani kaunitari on meie aias seetõttu, et vanast kodust ära kolides tulid nad kaasa, aga üks on juba ära lubatud ja teisegi vist jagan ära. See jälle see teema, et osa taimi on kena vaadelda teiste aedades :)

  Meie harilik parukapuu Cotinus coggygria 
:) tuleb meelde kui ilutaimede tunnis nimesid pähe õppisime.

Nüüdseks on ta hakanud vapralt vastu pidama. Esimestel aastatel külmus ikka kevadeks üsna palju ära. Viimased 2 aastat on üsna kaunis. Isegi mõned õiekuhilad on olnud.
Kuna tõin ta jällegi oma vanast aias ja istutasin kiirelt maha, siis tema peaks kolima tulevikus sinna kus hetkel `Diabolo`
Hea on et on kellegagi nõu pidada nagu meie õpetaja Taavi ( T. Tuulik) ja  teen selle istutuse kevadel, mitte enne talve. Loodan väga, et kuigi on juba suur põõsas, õnnestub see ümberkolimine.






Mõned viimased värvilaigud veel....

mungalill/kress

Astripeenar.
Sain sünnipäevaks üsna mitu pakki seemneid. Maha need said ja õnneks jõudsin ka õitsemise ära näha. Kuidagi kaua aega läks selleni, aga hetkelgi on tore värvilaik olemas.
Armasd lilled.

Arvatavasti hiina astilbe Astilbe chinensis `Pumila`
Õitseb veel praegu, kuigi juba mitte nii värvikalt.









On sahisevate lehtede aeg!

Kodus...

on nii hea. Olen nii tänulik, et on antud võimalus olla siin. Et siin on üks pesa, et kõik kallid on siin ja et siia on alati nii hea tulla. Loodan väga, et kõik need kallid, kes mandrimaailma peal,  siia ikka ja jälle tulla saavad. Ootan alati!

Pingeline nädal oli. Maastikuehituse lõpueksam sai tehtud! ja tänase koolipäeva järgsed kojujõudmise emotsioonid on need, mis ülal sõnadesse said.
Imeline ilm oli ja kõik värvid olid nii välja joonistunud. Lõpuks ometi oli aega olla.
Tapio käis ka, parukapuud vaatamas.
Murupind on juba lehti täis ja kõik on mõnusalt sassis ja segane ja kõik põõsaste värvid ja viimased õied on segamini. Üks kaunis segadus.
Õnnestus täna ka kõik kokku korjatud sibulad maha saada. Üks sibullillede nurgake sai kokku miksitud ja nüüd saab jälle põnevusega hakata kevadet ootama, et näha, mis pilt avaneb. Väike loomislugu, oh jah, imeline, mis meile ikka kingitakse. Leidsin selle ülal oleva pesapildi. Valgus ja vari üheskoos.

Metsviinapuu Parthenocissus Quinguefolia

Kas pole imeline?!



viinapuu Vitis












Kas pole veel imelisem?!

Jh 15:1 "Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik.

Jh 15:4-5 Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.

 Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha. 

Ja päike kuldamas puudelatvu...

ehk kuidas suvel sai ehitatud.

Maja ümber on 1ha maad. Krunti ümbritseb kahest küljest meie enda kitsas triip metsa ja siis ongi juba riigimets. Aga maad ja ruumi on meil piisavalt. Mõtteid on ja hea on olla.
Eespool postitustes oli juba vihjeid, et mõttes oli rajada üks koht, kus saaks olla ka märjema ilma ajal. Ehk siis katusealune. Ja kuna maastikuehituse erialal on vaja suvel ka praktikat teha midagi ehitades, siis oli ju selline võimalus endale lähedal olemas. Esimese praktikatööna sai siis võresein tehtud, millest samuti oli juba juttu ja pilte ja siis ootas ees nö. suurehitis.
Minu mõttemaailmas muidugi :) Ehitusmehed muigaksid....
Koha valiku tingis see , et õhtupäike on antud kohas nähtav. Kahjuks ei ole loojangut täielikult näha kuna naabrite puud varjavad seda. Loojumiskuma ja taevavärve võib aga ikka märgata .
Pildil on paistmas  esialgsed maha pandud  märgid. Mõtlesin et koliks varjualuse veidi nõlva sisse, ehk siis puude vahele. Mitte küll palju, aga natuke. Et hubasem ka. Mõned männid said ka maha võetud ja edaspidi on plaanis üldse ümbrust veidi kohendada. Olemas on sarapuud, pihlakad, isegi kadakat ja lehist. Ise istutasin eelmisel suvel villase lodjapuu ja hariliku lodjapuu.
Eespool on näha üks küngas. Sinna oli enne meie ajaarvamist kuhjatud kartulimaa kive. Paremal pool olev roheline ala( tegelikult veel rohkem paremal kui pildil näha)oli kunagi olnud kartulimaa.  Künka juures , all, on üsna märg koht. On olnud mõtteid ka tiigi või sooaia rajamine sinna. Eks paistab kuidas kujuneb. See küngas on mind algusest peale häirinud.  Algul mõtlesin selle üldse ära kaotada. Siis eelmisel suvel  vaatlesin ja tundus, et kui seda veidi "hajutada", et poleks vaid üks küngas, aga laiali valguv ala, võib-olla siis võiks jääda. Ja kuna oli palju mätaste kaevamisi, uute peenraalade tarvis, siis vedasin need sinna ja nö. tõstsin ääri. Ja nende äärte peale sai juba ka mõned taimed pandud.  Eks see kujunev koht ole.

Siin on see lähemalt. Tahaks veel veidi seda tasandada. Osa kive sai juba istumiskoha põranda alla paigutatud. Aga sellega saab tegeleda juba järgmisel suvel ehk edasi. Hetkel on seal jah mõned taimed nagu käbihein, inglise kellukas. Veidi müürilille. Kaks nimetut kurereha. Üks põõsasmaran ja veel mõningad, kes ise kohale olid tulnud, nagu saialill ja moonid ja kollane karikakar :) ja mõned sõrmkübaralilled. Ise lisasin veel ühe siniladva ja linaaria.  Selline seltskond ootamas, et kas nii või kuidas edasi.
Üksi ma sellega küll hakkama poleks saanud. Ikka M. oli see, kes rohkem teadis ja tegi.Mina selle ehituse juures olin nagu ma nimetan ikka rohkem assistent. Kuigi ka mul ikka oli pidevalt tegutsemist.Tegin seda, milleks olin suuteline. Näiteks teisaldasin pinnast, sest mõte oli ju nõlva sisse rajada. Siis kaevasin seitse 80 cm sügavust ja palgilaiust auku. Kaevamine oli üsna vaevarikas. Pinnas varieerub ikka väga. Mõnes kohas oli läbinisti kruusane, siis pidi kangiga seda enne lahti lööma . Mõni auk oli aga nii savine, et  oli ikka tegemist, et üldse kaevata saaks. Lõpuks  tehtud sai.
Siis panime jämedad palgid, ümbert sai valatud.

Mõte oli panna palgid maasse ja siis nende peale prussid, et mädanemisvõimalus oleks väiksem. Kõik elemendid said enne ka immutatud.
Muidugi see mis eelnes ehitusele, see oli üks otsimise ja mõtisklemise aeg. Et siis milline peaks see ehitis välja nägema ja kuidas seda ikka teha. Ja kuna eelnevad kogemused puudusid, siis võttis see nii minu kui M. aega. Kuna meil on ikkagi vana talu, siis tundus mulle, et ehitis peaks olema lihtsa vormiga ja pigem rustikaalne. Vaatlesin kõiksugu pilte , mis kätte sattusid. Raamatukogust tõin ehitusteemalisi raamatuid ja lõpuks siis panin paika, et milline võiks olla.

Arvutused aitas M. teha. ja igasugu mõõtmised ja täpsed saagimised ka. Mina tegutsesin käsisaega.
Sai ka naelu lüüa ja ka kruvida .
Siin karkass juba osaliselt paigas.
Materjali saime õnneks ka enam vähem soovitud mõõtmetes.

Ja siis algas katusetegu. Mulle on ammu meeldinud laudkatused. Uurisime siis, et kuidas neid tehakse ja targad räägivad , et lauad tuleb ikka kindlasti õigetpidi panna, sooned tuleb sisse lasta ja siis katusele. Neid tarkuseid oli veel. Kõike ei kirjuta. Sain minagi seal naelutada. Ja veel, altpoolt pidi naelad kõik veel kõveraks lööma. Tegemist jagus. Hiljem sai veel katus männitõrvaga üle tehtud . Kunagi teeb veel.
Siis aga jäi ehitus seisma kuni põrandalaudade saamiseni

Põranda alla sai geotekstiil ja kivid ja siis roovitusele lauad. Ja nüüd, tänase seisuga võib öelda, et esialgne mõte on peaaegu teostatud. Veidi on veel nokitseda. Edaspidi võib-olla ehitame külgedelt mingi osa ka kinni, aga praegu meeldib mulle olemiskoht nagu "lilleke" rohus, ehk siis  puude ja põõsaste rüpes.

Looduses.

Siin  eestvaade. Heakorratööd siis edaspidi ja tasapisi. Kõik sündis ikka tänu M.-le, kes vapralt  seda kõike vedas ja ma olen lõpptulemusega täitsa rahul. Praktika tehtud ja koht kus olla edaspidi ka olemas.






Mul oli mõte varjualuse ette ka  pergola ehitada, et saaks viinapuud ronima lasta. Eks näeb, kas nii ka kunagi läheb. Sel suvel sai ikka minu kohta piisavalt ehitatud. Ega see ikka minu ala ole.  Pigem oleks ikka näppupidi mullas ja nunnutaks neid taimsõpru. Seda ma selle ehitamise kõrval igal vabal hetkel tegin ka.:)

Lõpuks ka mõned sügisevärvid.

Astrite satsid.

Kukehari ja krüsanteem

Meie väike vaher on sel aastal kasvanud kõvasti. Värvilisem on ka.















Sookured kogunevad siin meie juures tohututes parvedes. Terved päevad on tõeline linnulärm ja lennuharjutused . Üritasin fotokaga ka filmida, ehk pigem et seda häälemaad lindistada. Fail on aga liiga suur,  kahjuks siia panna ei saa.

On nii mõnusalt "sügisvärvilissoe" aeg!