See üks kord...

...aastas, mil toimub ülaste üleõueline rännak, see on siis käes. Seetõttu, andke andeks ülasterohke  ja metsapoolne postitus. Mõned taimed ja paigad paraku helisevad hinges eriti. Tahtmata küll neid kuidagi rohkem esile tuua, kui teisi taimi ja kooslusi või kohti, aga jah, lihtsalt nii tore, et meil on neid variatsioone ja kooslusi. Näiteks krundiäärseid, metsaga kokku sulavaid kohti, riisudes ja võsast veidi puhastades, kui palju rõõmu tegi iga paksu kihi ja võsa seest välja tulnud ülane või sinilill! Seega sel aastal on neid kindlasti rohkem esil kui eelnevatel aastatel. Jagan teiega seda valgetäpilist rõõmu. Vahele ka teisi rõõmukilde, et keegi neist õitsejatest ei tunneks ennast vähem olulisena. 

      Jätkunud on ka ilma aprilliüllatused. Just oli kahel ööl 4 kraadi külma, kahjustades kahjuks juba õitsejate õisi. Samuti tuli eile, küll oodatult, vihm, aga sadas ka rahet, ja see lõhkus juba mõnedki suureks kasvanud taimede lehed. Midagi pole teha, nii on, ja peab õppima koos ilma variatsioonidega eksisteerima ja kõigega leppima. 

    Aiamaal ootab ees peenrate tegemine, maa on M. juba läbi kaevanud. Võtsin üles vanaks jäänud maasikad ja nüüd natuke veel ootan, et saaks sügisel võetud tütartaimed istudada uude peenrasse. 

       Tänasesse postitusse saab üsna palju pilte krundiäärsetest paikadest ehk siis neist kohtadest, kus meie aed läheb üle riigimetsaks. Need on ühed hingele rõõmu pakkuvad paigad, mis tasapisi korrastuvad. Küll loodetavasti loomulikult, mitte üle pingutades, soovides jätta neile kohtadele nende oma olemuse. 

      Saunatagune pärnade ja nendealuste taimede kasvamiskoht. Enne meie aega olid mõned puud siit juba ka maha võtnud, sellest ajast siis kännud, mis nii kaua kuni kõdunevad, lisavad sammaldunud nüansse sellele paigale. 

Paksema lehekihi eemaldamise tagajärjel taimed kohe hingavad. 

Piibelelehed juba piiluvad.

Metsa minekust tekkinud rajake. See kant veel üle vaatamata, rägastikku jätkub.

     Sel aastal jõudsin ka mesilarajooni ümbritsevat metsaäärt veidi korrastada võsast ja muust sodist. Jällegi rõõmustasid leitud ülased ja need pinnavormid, mis rägastiku alt välja tulid.

Uued elamud valmis ehitatud. Ootame tellitud emasid ja plaan on siis asustada  juba kõik tarud. Hetkel mesilassipsikud kolmes neist. 

Ülaste laik hoopis teises aia ääres, suure tee kõrval. Vaikselt paljunevad ka lõokannused.

Mõned portreepildid ka. 

Et postitus ainult ülastele pühendatud poleks, siis veel värvikilde. Siniliiliad rõõmustavad jätkuvalt meid ja mesilasi. Varjulistes kohtades mõjuvad veel üsna värsketena, päikese käes hakkavad vaikselt väsima. 

Üks armsatooniline priimula, Tii käest. Teda olen saanud üsna mitmed laigud juba aeda paljundada.

Tore pilt sai, mis minus tekitab, küll veidi petliku, tunde, nagu meil oleks ka üks kivila. Selline, mida ikka sõprade blogides imetlen ja mõtteid kogun, et äkki võiks kunagi ka endal midagi kusagil olla. Tegelikult on see meie tinglik mereranna motiivike. Paistavad kõrrelised, peale kevadist juuksuriskäiku ja sügisel istutasin siia mõned laugud, kes oma lehti näitavad. On, keda oodata.

Jalutan nüüd korraks jälle metsa äärde. Siin nüüd üks koht, kust jällegi eemaldasin võsa ja ka veidi suurte puude kuivanud oksi, et pääseks nägema ja veidi ka liikuma. Samuti sai hõrendatud ja korrastatud kreegivõsa, mis on tinglikuks hekiks vasakul oleva aiamaa vahel. Tegemisi siin kandis veel jätkub, aga  praegu juba  tuli räga alt välja palju ülaseid ja sinililli.  Üks mõnus varjuline paigake.

Eelmises postituses jagasin ühte kevadeti tekkivat ajutise tiigikesega pilti. Siin jälle üks nö poolajutine veekoguke, mida vist varem jaganud ei ole. See tiigike-auguke nimelt üsna meie krundi ääres ja on kaevatud kunagi nähtavasti kuivendamise eesmärgil. Suvel põuaga jääb kuivaks, Jällegi, see motiiv mulle nii väga meeldib. Samuti selle kaevamise tulemusel tekkinud nõlv. Olen mõelnud, et kui kunagi tegevuspuudus on ( njah), siis võiks siin seda kohta edasi arendada.

Siin nõlv paremini näha.

Metsastele hetkedele vahele ka peenravärve. Nabaseemik on üks imearmsatooniline pinnakatja. Rõõmustab oma sinisilmadega.

Karukell on ka nii armas oma sametrüüga. Meeldib ka mesilasele, nagu pildilt näha.

Vastus: kolmiklille tulemine Trillium

Aga nüüd natuke mõistatamist ka. Kes need on sellel ja järgneval pildil, kelle ärkamiste suhtes on olnud ootus ja lootus ja siis ka rõõm taaskohtumisest? /lisatud: Tii vastas õigesti!

Vastus: kuldking Cypripedium

Lõpetuseks liigpaksu lehekihi alt vabastatud sinililled.

Rõõmu teilegi kevadkildudest!

Olge terved!

Rõõmu ja rahu!