Koos...

olemine ja kokkukõlamine. Ühes iseendaks olemine, samas ühes kõigega. 

Selline mõtterada kulges minust läbi kui hetkepilte aiast korjasin. On seda, mis justkui annab aimdust, milles sooviks olla. Lihtsalt olla ja olla osaline. Täpselt nii palju kui oleks paras. Ei vähem, ei rohkem. Et ise , see enda ISE ei hakkaks domineerima. Piir on kohati nii õhuke. Üldse elus, mitte vaid aias. Aga kuna kõik on üks, siis on ka aed see, mis seda väljendab. Kes me ise seal oleme, kellena me kõike seda, mis meie ümber loob ja liigub ja elab, võtame.

Vihma on tulnud, aga ikka vähe. Muru on kõrbenud ja taimed ei ole kindlasti oma joogijanu täis saanud. Peenardes on raudrohi, mis hästi "ära petab" selle kuivuse. Lähemalt vaadates näeb päris olukorda. Aiamaal samas, vaatama põuale, ei ole olukord väga hull. Köögiviljad kasvavad. Suvikõrvitsat juba sööme.

Muudest tegemistest nii palju, et kuna sel aastal on villapesu teoksil, tegeleb meie aiatee teise etapiga põhiliselt M. ja mina siis tegelen villaga, hetkel siis nopin ja puhastan peale pesu. Üsna aeganõudev tegevus. Samas omamoodi mõtteid koondav.

Olen jätkuvalt nii tänulik, et siinsamas, oma kodus on võimalik osa saada looduslikest taimedest, kõrrelistest. Pisitasa segan nende hulka värvikilde. Roosid  kasvavad ajaga suuremaks. Hetkel on nad küll veel väikesed, aga juba on tulnud pildile roosatäpilisust.

Lähemalt siis ka. Aed-liivatee, madar, lavendel ja keldrinurgas areneb roos `Jasmina`

`Fairy`koos aed-liivatee Thymus, lavendli Lavandula ja iisopiga Hyssopus. Lisaks pisut raudrohtu ja taustal madarat.

Aknaaluses peenras on ikka domineerimas tokkroosid. Kuigi roosid hakkavad ka juba suuremaks kasvama, siis ei ole ma veel raatsinud tokkroose vähendada. Eks seda tule millalgi ikka teha, muidu kaovad roosid nende varju. Päris loobuda ma ei mõtle, aga jah, pean veidi seda vaatlema, kuidas ja kus nad edasi oleksid. Selle pildi tokkroos on seda moodi, keda olen ammu igatsenud. Et südamik oleks selline tumedam. Nüüd ta siin on. Muidugi nad kõik vahetuvad iga aasta, nii et kasvatavad oskust rõõmustada ja imetleda hetkes olevat, et siis uuel aastal või hetkel uut kogeda ja mitte kurvastada, et eelnev samasugusena ei kordu. Eks on ka ümberringi korduvat, mis just selle nö. kordusena rõõmustab, aga õpetab, et on võimalik leida ka uuest ja muutusest oma ilu ja erilisus.

Eelmisel aastal istutasin maja taustale kaks elulõnga Clematis `Paul Fargesi`. Kuna nad on väga jõulise kasvuga, siis palusin M.-i teha neile oma redelid ja kohe ongi näha, kuidas need on vallutatud. Samas tore. Tegelikult tuli mõte sellest, et otsisin väikeste valgete õitega roniroosi, aga siis märkasin, kuidas `Paul Farges`, kes väraval ronib, sinna kuidagi ära ei mahu. Sealt edasi ühendasin mõtted. Samas otsin jätkuvalt väikeste õitega roniroose, nii valget kui punast. Mõned mõtted juba on.

Veel auväärse maja taustal ronijaid.

`Flammendanz`

Clematis`Piilu`

Vahepeal piilume aiamaale. Porgandid, kaalikad, sibul.

Triibud

Imehead.

Nüüd siirdume õunapuuaeda roosiringi juurde.

Imearmsa õiega potiroos.

Koos `Sweet Prettyga`

`Sweet Pretty`

Kellukatega on olukord aias järjest toredam. Eelmisel kevadel külvasin "Cottage garden" kellukate segu. Teadmata, kes sealt ilmuvad. Teadmata, kui kõrgeks keegi kasvab, sai taimed eelmisel suvel maha istutatud. No ja sel aastal nad siis sirgusid. Toredad suured, ainult mõne asukohta on veidi vaja muuta. Samas ei tea ma ka, kes nad täpselt on. Näiteks nagu tema, pildil. Aga rõõmu on igast kellukast, neid ei ole kunagi liiga palju.

Ja maja taga samal ajal kuivab vill.

Tore uustulnuk, peaks olema Tii-lt saadud. Äkki aed-rõngaslill?

Kooselu.

`Coral Dawn`õis on ka hästi armsa tooniga. 

Raudrohuga.

Ja veel kaaslasi.

Kukekannused ja liiliad on sel aastal kuidagi väga madalad. Aga no tore, et vähemalt nägu näitavad.

Ja olemegi taas astunud väravast sisse või välja. 

Rõõmu ja rahu!