Pihlamarjakeed...

palistavad õue. Imeline kingitus sel aastal. Isegi need pihlakad on marjades, kellelt varem pole neid näha saanud. Nii palju lapselikku rõõmu teevad nad küll.

Käisin, nagu piltidelt näha võib, tiiru õues. Täna on üle hulga aja vaba päev, töölt, samas ei ole ka kodus seda vaba aega palju. On vaja uueks nädalaks ettevalmistusi teha, seega aiaaega paraku ikka pole. Jalutan aegajalt sealt läbi, vaatan hinge pihlamarjadest ja teistest rõõmu täis ja hakkan aga jälle tööle. Hinge aastaaeg on algamas!

Pihlakaid ei ole kunagi ju liiga palju. Tema, pildil, kasvab teeääres müüri kõrval. Kunagi sai harvendatud seal ja nüüd ta siis särab.

Esiplaanil kurdlehine roos oma punapõseliste viljadega.

Pisut lähemalt ka. Armsad marjad.

Siin siis keldri juures kasvav juba üsna vana pihlakas. 

Marju on teisigi. Lumimari.

Ja veidi värve. Metsviinapuult.

Üks tore puju. Artemisia

Tasapisi laieneb. Teda võiks aias kindlasti rohkem olla.

Sarapuu all on toone. 

Sain suve algul Kristiine aiandist ühe väikese fuksiapoja.  Armsad õied on.

Ja nagu näha, siis mu ettekasvatatud lobeeliatited on valgumas üle äärte. Aega võtab, aga lõpuks kui hoo sisse saavad, siis on imetoredad.

Nende liiliate `Casablanca`õitsemaminek võttis ka väga kaua aega. Aga lõpuks siiski. Muidugi, nagu sel aastal, väga madalad. Samas õied on korralikud. 

Traditsioonline vaade läbi värava. `Paul Farges`on tänuväärselt kaua õitsenud. Ja `Annabelle`id on ka veel võrratult lopsakad.

Vaade teiselt poolt. Läbi ängelheina. Kolisin neid sel aastal ja kõik läksid ilusasti õitsema ka. Ja tundub, et ka koht meeldib rohkem. /aitäh Tii-le ja Neljandikule/

Ja lõpuks paar vaadet. Selline huvitav valguskiirte mäng sai pildile.

Korjame siis neid rõõme endasse, mida meile kingitakse.

Rõõmu ja rahu!