Kõnnivad...

mööda aeda. Ja see on tore. Räägin lilledest. Näiteks avastan mõne krookuse ootamatult kusagil vastu tulemas või siis lõokannuseid juba veidi laienemas või siis sinililli, ülaseid põõsaste all ja vahel . Hetkel, nagu näha, on  aias maha laotatud rohelised vaibad. Pisut on ka värve.

Imetlesin teistes blogides valgeid krookusi. Ja siis avastan, et kunagi tuttavalt saadud  sibulad näitavad end.... ja täitsa valgetena.

Üks oli sättinud ennast õunapuu alla meelespäid ja tulpe ootama.

Kõnnivad, mööda teed....

Ülaste aeg on algamas.

Siniliiliate aeg on käes.

Meil on siin mitmed kohad, mis lähevad sujuvalt üle metsaaluseks ja kus näiteks sinililled kasvavad. Ei ole seal väga riisunud, aga vaatan, et mingil määral vist peaks, muidu kaovad õied kevadel lehtedesse ära. Samas ei tahaks päris puhtaks kraapida, see ei pruugi ka sealolijatele meeldida. 

kirgaslilled Chionodoxa

Lumeroosid. Helleborus. Neid võiks kohe mitmes kohas olla. Mõned seemikud on ka kasvanud suuremateks. Näit. Tii käest saadud. Aga õisi veel pole.

Üks punane laik aias. Lõokannus Corydalis

Berta mõnuleb.

Hmm...

...et mis mõttes koerahammas....

koerahammas Erythronium

Üks arendamist ootav koht. Siin kasvasid mul ajutiselt (ja näha, et veel ka praegu , kuni teisaldamiseni) päevaliiliad. Samas on siin olnud  midagi,  ümber on ka kive, mida vähehaaval olen välja kraapinud. Pinnas on üllatavalt savikas. Olen mõelnud, et seal võiks üks pisitaimede koht olla. Näiteks mõned mägisibulad ja kivirikud ja veel midagi. Eks peab mõtteid koguma.

Pisike, esimest aastat nägu näitav karukell Pulsatilla. Ema toodud. Armas karvane, põnev oodata.

Kahjuks on olnud raske talv nii mõnelegi roosile ja tokkroosidele. Midagi pole teha, aed oli ju keset talve vee all. Palju sügisel istutatud roose on elus, kannatada saanud on just vanemad taimed. 

Lõpetuseks paar pilti lõunasöögist osasaajatest.

Rõõmu ja rahu!

Ja nii see algab...

...see aias toimetamine. Täna sai siis lõpuks veidi ka peenraid korrastada. Teha on muidugi palju. Tore, et varsti tulemas vaheaeg. Ehk on ka sobivat ilma ja saab enne õitsemisi peenrad korda. Ninasid on kõik kohad täis. Tasapisi tuleb õisi juurde, aga hetkel on meil siin vaid õitsemist lõpetavad krookused ja lumi-ning märtsikellukesed. Mõni võrkiiris on ka juba lahti.

Keldri juures sai pisut toimetatud. Sel aastal ootab ees põõsasmaranate ümberistutamine. 

Sarapuu aluse korrastamine võttis ka omajagu aega. 

Siia on koondunud märtsikellukesed. Tulekul siniliiliad.

Armsad on nad oma tilisevate õitega. Samuti lumikellukesed. Postitan siis veel neist ka ühe pildi, eks nad varsti lõpetavad ka.

Igatahes aed ärkab. Lõpetuseks üks rõõmsavärviline pilt sügisel istutatud roomavast kukeharjast Sedum spurium ` Bordeaux Carpet`

Nii mõnus laupäev sai!

Rõõmu ja rahu!

Ärkavad..

jah! Mul ka nüüd õues tiir tehtud. Natuke puhastasin ärkavaid ninasid lehesodist, aga otsustasin oodata, kuniks külm on lõpetanud selle "lainetamise".

Õues kedagi eriti pildile püüda veel polnud. Osa kohti alles lume all. Lumikellukesed said pildile. Meil neid üsna vähe, vaid mõned pundid. Plaanin ühest vanast aiast neid juurde tuua. Mulle nii meeldivad need aiad, kus nad igal pool jalutavad. Märtsikellukesed on väljas, aga õied pole avanenud. Tulbi-ja võrkiiriste ninad ka juba paistavad.

Vaatasin siis lihtsal veidi ringi. Tegin mõned muutmises olevate kohtade pildid.

Sügisel likvideerisin sellelt kiviplatsilt  mõne põõsa. Juba ammu tundus, et need ei peaks seal olema. Nüüd siis on vaatlemis-mõtlemisaeg. Mõned mõtted juba on, aga veel mitte midagi konkreetset. Mõtisklen kõrrelistest näiteks. See plats tekkis maja otsa üsna loomulikku teed pidi. Algul oli seal mingi kruusane koht ja kuna meil maa on nimelt kõik selliseid kive täis, siis kuhugi peab ju neid panema. Saigi riie alla ja nii ma neid sinna olen kogunud.

Majatagune, õigemini vana kombe kohaselt majaesine.
Siin on nõlv, mida suvel lambad hooldavad. Allpool on peenar, mis tekkis sirelivõsa likvideerimise järgselt ja on olnud koduks erinevatele taimedele. Sügisel tuli mõte kujundada midagi liivateede ja kukeharjadega, ja tasapisi siis nõlva mööda nendega üles ronida. Iirised tuleb ära viia. Teerada tahab kohendamist ja kuna paekivi kusagilt kahjuks kätte ei saa, siis tuli mõte, et teeme valatud astekivid. Miks üldse, sest õu läheb kevadel-sügisel paraku käimisradadel poriseks.

Seni, kuni õuetöödele ja uutele rajamistele saab, tegelen tubaste toimingutega. Pikeerisin veel taimi. Nüüd on peaaegu kõik, välja arvatud kellukad ja metsporgandid, keda ikkagi veel külvasin. Ma muidugi ei tea, kuhu  nad kõik panen! Elamine on juba nagu kasvuhoone.

Mis teha, peavad "naridel" kasvama.

Osa peavad olema teises toas.

Kui mõned koovad aiatööde ootuses, siis mina õppimise ajal "keelan" endal käsitööd alustamast, sest siis unustan end kuduma. Aga midagi ikka teen ka. Kuna juba mitu aastat on meil kodus kasutusel enda tehtud seep, siis oli aeg pott tulele panna. Nüüd valmib-kuivab.

Seep roosa savi ja Ylang Ylang aroomiga.

Lisaks eelnevale ka lavendli aroomiga seep.

Nii me siin ootame ja jälgime neid rõõmsaid ärkamisi õues ja  püüame päikesekiiri. Aga jah, see oli nüüd vahetund. Tegelikult õpin heebrea keelt, mis on väga huvitav. Raske ka.

Rõõmu ja rahu!

Tasapisi...

ärkamas.
Mõtlesin , et ootan oma postitusega seni, kuni saan aias ka tiiru tehtud . Vaikselt ja vähehaaval on seal rohetama hakanud. Täna aga siis hoopis taas õrn lumine kate maas. Niisiis läheb veel aega sealsete ärkamistega. Tubane "näpudmulda" aeg on aga alanud. Külvid tehtud ja esimesed pikeerimisedki. Ikka pean ennast kevadeti tagasi hoidma, teadvustades, et mul ei ole ju kohta, kus neid taimekesi kasvatada. Aknad on jätkuvalt väikesed. Päris loobuda ei raatsi. Nii südant soojendav on peale talvist vaikust näha väikesi õrnu lehekesi sirutamas valguse suunas. Sümboolne.
Mõned uuekesed siis ka piltidel.

Pikeeritud suur ammi Ammi Majus 

Tokkroosid(alcea rosea) ja lobeeliad(lobelia)

Lisaks ootavad pikeerimist valge lõvilõug( antirrhinum), Argentiina raudürt (esimene katsetus) Verbena bonariensis, ämbliklilled Cleome, stepirohi Stipa, kellukamix Campanula

Tellisin ka mõned roosid, need peaksid saabuma aprilli lõpu poole. Samuti olen tegelenud põõsaste-puude teemaga. Eriti on hetkel huvi magnooliate vastu, uurin, kas oleks mõeldav ja võimalik. Kes meil võiksid kasvada. Igatahes kosutav on mõelda ja tajuda, et tasapisi ärkab õu ja saabub  võimalus seal olemiseks. Ah jaa, suur kruusitäis vahtramahla on ka juba joodud. Imeliselt hea, magus.

Rõõmu ja rahu!

Valgem...

on kõik. Ega ma ikka eriti muud õppimise ja töölkäimise kõrval teha jõua. Näiteks jaanuaris sai tehtud kuus eksamit ja neli arvestust. Uhh, nagu maraton sai läbitud- füüsiliselt väsitav, vaimselt kosutav.
Mida valgem, seda enam liiguvad mõtted mööda aeda ka ja juba on mõningaid seemneidki soetatud ja kohe läheb külvamiseks.
Panen ühe lumisema hetke siia, et jõulupostituse ajast välja astuda. Pilt ise juba mõnda aega tagasi tehtud, vahepeal lumigi jõudnud pooleldi ära sulada. Kuna aga meie õu nö. kausis asetseb, päris roheliseks ei läinud ja tänase seisuga on jälle kõik lume all. Sajab praegugi ja ilus on. Ei kurda, olgu taimed pigem veel teki all. Vahepeal kui see suur sadu siin kõik vallutas oligi nukker, roosidel puha jalad vees ja muidugi siis veel ju külmetas. Eks kevadel näeb, kes selle muutliku talveperioodi siis üle elavad.

Olen avastanud, et talvised aia relieefid, mis siis välja tulevad kui kõik on tasane ja vaikne, inspireerivad ja tekitavad mõtteid edasisteks kulgemisteks. Ju näeb, millal ükskord jõuab. Paar aastat läheb veel intensiivses õppimises.

Üks tubane rõõmustaja ka.

Rõõmu ja rahu!

Valgus

Jõuluöö mahedas hinguses

kuuvalgus katuste kohal.

Tunned – tähtede silmad su südamel.

Jõuluöö sumedas vaikuses

küünlatulede valgus su silmades.

Sõnatu rahu.

Vaikuse valgus.

Jõuluöö külmas harduses

langevad tähed.

Akendes süttivad tuled –

Valguse sünd pimeduse tunnil. (V. I. Lige)

Olgu rõõm Su teedel ja rahu Su hinge sees ja et ümbritseks Sind.....Armastusering! (M. Vardja)

Rõõmu ja rahu , teile, armsad sõbrad ja teie kallitele!

Üks sügiselõhnane...

hetk.

Suve läbi õitsenud muskus-kassinaeris  Malva moschata

Heinamaa on niidetud

teravaõiene kastik `Karl Foerster` Calamagrostis x acutiflora  üllatas  oma teisel "meia aia aastal" kõrgusega.

siidpööris Miscanthus  jälle natuke juba suurem. Armas mu meelest.

Natuke söögipoolist ka.

Lobeeliad on ühed rõõmustajad. Jätkan kindlasti ettekasvatamist.

Meil ei ole paekivi, aga on mõni lammaskivi.

Tegelikult on ikka veidi kõige muu kiire sees saanud teha ka. Olen istutanud roose ja üsna mitmeid. Aga neist siis kunagi edaspidi. Kui nüüd koolinädal läbi saab, siis saab lillesibulaid maha hakata panema ja mõned taimed on ka veel potis. Loodan, et jõuab. Ja ei kirjuta ka palju praegu, isegi mitte neist kahest vahvast rähnist, kes meil puutüvedel tantsivad. Kunagi kindlasti, kui mitte neist, siis millestki muust ikka. Ja väljas on võrratu, isegi kui ainult hetke seal saab olla.
Tänuliku meelega.

Rõõmu ja rahu!