Üks ring....

ja selle juures olev kulgemine.

Nimetan seda oma mõtetes roosiringiks. See ei tähenda, et seal ainult roosid kasvama saaks. Taimede sees võiks üks istumiskoht olla, olen mõelnud. Vaatlemisel tundus, et see võiks kujuneda sinna, kus juba oli roose ja samas ka vabapidamisel karikakrad ja looduslik taimestik. Kuna kõik pole valmis, siis näis kuidas edasi kulgeb.

Algas nii kunagi aastate eest.

Eelmise suve mõõtmine ja kaevamine.

Ümberolev taimestik paraku laieneb vastavalt sellele kuidas mul aega on. Hetkel olen saanud istutada sinna näiteks mitmeid kellukaid. Seal on ka roosid, liiliad. Soov on, et ring oleks ümbritsetud lopsaka taimestikuga, Seetõttu istutasin ringi äärde ka põõsaid. Deutsia ja kolkvitsia, kes peale esimest talve on ka elus, mis on suur rõõm.

Lume alt välja tulles.

Praegu leiab sealt tulpe.

Kui juba tulbid pildile tulid, siis veel mõned. Ülejäänud järgmises postituses.

Lähevad nõlvast üles

Ise sellist nägu.

Ja siis jälle alla.

Lõpuks meenutus hetk tagasi olnud värskest rohelisest.

Praeguseks on rohi üsna kõrgeks kasvanud  ja võililled ja nurmenukud on vallutanud rahuliku rohelise. Lõpuks tuli ka mingil määral vihma. Maa oli juba kivikõva ja janus. 

Rõõmu ja rahu!

Ülaseline...

postitus. Nagu ikka, ka sel kevadel, tuleb see valgetäpiline aeg ja jõuab piltidele. Hinges on heledus ja õhulisus . Ülasevalge ja noore lehe roheline. Seda lihtsalt peab kevadel endasse hingama.

Sel aastal jõuan ikka ja jälle oma pilguga sinna, krundiäärsetesse paikadesse. Sinna, kus sinililled ja nüüd ülased on. Paraku on seal ka igasugu muud võsa ja sodi "enne meid" ajast. Ja siis just kui kaunis kevadine ülasekangas on üle maa laotunud, paistavad kõiksugu muud asjad eriti häirivalt silma. Ei mõtle sammaldunud puuronte, ega kände. Pildile ma seda "muud" ei püüdnud. Ehk jõuab ka sinna ükskord tegutsema.

Oh, ma olen õnnelik, et neid on palju!

See on keldritagune, kus oli varem sirelivõsa, Sinna on kujunenud vahva ülasering.  Mina sekkunud pole, kui siis vaid, et oleme lillede ümbert võsa niitnud. Olen sinna lahti lasknud veel hariliku lillaka lõokannuse. Sain selle T. Tuuliku käest. Sattusime kooli ajal tema aeda just siis kui seal kõik vabad kohad lillad olid. See oli väga eriline vaatepilt. Niimoodi naturaliseerunud. Ma siis küsisin endale ka mõne tuti. Oleks te näinud tema nägu, see oli natuke kõhklev. Kõigepealt küsis ta, et kus ma elan ja selle peale, et ma maal olen, andis. No see vist küll pool naljaga, aga jah, see et lõokannus omatahtsi kõndima läheb, seda võib-olla kõik ei taha. Eriti kui näiteks linnas või asulas elad. Aga meile sobib, kõndigu aga. No väga kiiresti ta pole paljunenud veel, ootan. Kui hoolega vaadata, siis  pildil on veidi neid lillakaid kohti näha. Ja muidu kasvab veel seal sinililli, siniseid ja roosasid. Nemad võiksid ka laieneda.

Sain meie "Shaunidega" ka ühe pildi. Varsti tuleb juuksur. 

Värsket rohelist siis ka. Sarapuu Corylus avellana

Harilik hobukastan Aesculus hippocastanum

Ja olen rõõmus, et siniliiliaid on meil ka palju. Siniliilia Scilla. Nii tore kui kusagil on sinised laigud.

Kui rohelisest jutt, siis, mäletate rodot, mille ühe inimese aiast "päästsin". Hetkel siis tundub, et kasvab ilusasti. Keegi küll tahab ampse võtta lehtedest, ei teagi, kas need on teod või kes.

harilik karukell `Alba`Pulsatilla vulgaris

Oma emale, tulevaks emadepäevaks!

Jätan tänase postituse rohe-valgeks, ühe väikese sinise hetkega. Lõpupildil on eelmise postituse pisikesest beebimõmmist saanud kaunis karukell. Panin kohe kaks pilti, teisel on veel paremini näha see imearmas karvasus.

Tegemistest ja värvidest siis edaspidi.

Rõõmu ja rahu!

Kõnnivad...

mööda aeda. Ja see on tore. Räägin lilledest. Näiteks avastan mõne krookuse ootamatult kusagil vastu tulemas või siis lõokannuseid juba veidi laienemas või siis sinililli, ülaseid põõsaste all ja vahel . Hetkel, nagu näha, on  aias maha laotatud rohelised vaibad. Pisut on ka värve.

Imetlesin teistes blogides valgeid krookusi. Ja siis avastan, et kunagi tuttavalt saadud  sibulad näitavad end.... ja täitsa valgetena.

Üks oli sättinud ennast õunapuu alla meelespäid ja tulpe ootama.

Kõnnivad, mööda teed....

Ülaste aeg on algamas.

Siniliiliate aeg on käes.

Meil on siin mitmed kohad, mis lähevad sujuvalt üle metsaaluseks ja kus näiteks sinililled kasvavad. Ei ole seal väga riisunud, aga vaatan, et mingil määral vist peaks, muidu kaovad õied kevadel lehtedesse ära. Samas ei tahaks päris puhtaks kraapida, see ei pruugi ka sealolijatele meeldida. 

kirgaslilled Chionodoxa

Lumeroosid. Helleborus. Neid võiks kohe mitmes kohas olla. Mõned seemikud on ka kasvanud suuremateks. Näit. Tii käest saadud. Aga õisi veel pole.

Üks punane laik aias. Lõokannus Corydalis

Berta mõnuleb.

Hmm...

...et mis mõttes koerahammas....

koerahammas Erythronium

Üks arendamist ootav koht. Siin kasvasid mul ajutiselt (ja näha, et veel ka praegu , kuni teisaldamiseni) päevaliiliad. Samas on siin olnud  midagi,  ümber on ka kive, mida vähehaaval olen välja kraapinud. Pinnas on üllatavalt savikas. Olen mõelnud, et seal võiks üks pisitaimede koht olla. Näiteks mõned mägisibulad ja kivirikud ja veel midagi. Eks peab mõtteid koguma.

Pisike, esimest aastat nägu näitav karukell Pulsatilla. Ema toodud. Armas karvane, põnev oodata.

Kahjuks on olnud raske talv nii mõnelegi roosile ja tokkroosidele. Midagi pole teha, aed oli ju keset talve vee all. Palju sügisel istutatud roose on elus, kannatada saanud on just vanemad taimed. 

Lõpetuseks paar pilti lõunasöögist osasaajatest.

Rõõmu ja rahu!

Ja nii see algab...

...see aias toimetamine. Täna sai siis lõpuks veidi ka peenraid korrastada. Teha on muidugi palju. Tore, et varsti tulemas vaheaeg. Ehk on ka sobivat ilma ja saab enne õitsemisi peenrad korda. Ninasid on kõik kohad täis. Tasapisi tuleb õisi juurde, aga hetkel on meil siin vaid õitsemist lõpetavad krookused ja lumi-ning märtsikellukesed. Mõni võrkiiris on ka juba lahti.

Keldri juures sai pisut toimetatud. Sel aastal ootab ees põõsasmaranate ümberistutamine. 

Sarapuu aluse korrastamine võttis ka omajagu aega. 

Siia on koondunud märtsikellukesed. Tulekul siniliiliad.

Armsad on nad oma tilisevate õitega. Samuti lumikellukesed. Postitan siis veel neist ka ühe pildi, eks nad varsti lõpetavad ka.

Igatahes aed ärkab. Lõpetuseks üks rõõmsavärviline pilt sügisel istutatud roomavast kukeharjast Sedum spurium ` Bordeaux Carpet`

Nii mõnus laupäev sai!

Rõõmu ja rahu!

Ärkavad..

jah! Mul ka nüüd õues tiir tehtud. Natuke puhastasin ärkavaid ninasid lehesodist, aga otsustasin oodata, kuniks külm on lõpetanud selle "lainetamise".

Õues kedagi eriti pildile püüda veel polnud. Osa kohti alles lume all. Lumikellukesed said pildile. Meil neid üsna vähe, vaid mõned pundid. Plaanin ühest vanast aiast neid juurde tuua. Mulle nii meeldivad need aiad, kus nad igal pool jalutavad. Märtsikellukesed on väljas, aga õied pole avanenud. Tulbi-ja võrkiiriste ninad ka juba paistavad.

Vaatasin siis lihtsal veidi ringi. Tegin mõned muutmises olevate kohtade pildid.

Sügisel likvideerisin sellelt kiviplatsilt  mõne põõsa. Juba ammu tundus, et need ei peaks seal olema. Nüüd siis on vaatlemis-mõtlemisaeg. Mõned mõtted juba on, aga veel mitte midagi konkreetset. Mõtisklen kõrrelistest näiteks. See plats tekkis maja otsa üsna loomulikku teed pidi. Algul oli seal mingi kruusane koht ja kuna meil maa on nimelt kõik selliseid kive täis, siis kuhugi peab ju neid panema. Saigi riie alla ja nii ma neid sinna olen kogunud.

Majatagune, õigemini vana kombe kohaselt majaesine.
Siin on nõlv, mida suvel lambad hooldavad. Allpool on peenar, mis tekkis sirelivõsa likvideerimise järgselt ja on olnud koduks erinevatele taimedele. Sügisel tuli mõte kujundada midagi liivateede ja kukeharjadega, ja tasapisi siis nõlva mööda nendega üles ronida. Iirised tuleb ära viia. Teerada tahab kohendamist ja kuna paekivi kusagilt kahjuks kätte ei saa, siis tuli mõte, et teeme valatud astekivid. Miks üldse, sest õu läheb kevadel-sügisel paraku käimisradadel poriseks.

Seni, kuni õuetöödele ja uutele rajamistele saab, tegelen tubaste toimingutega. Pikeerisin veel taimi. Nüüd on peaaegu kõik, välja arvatud kellukad ja metsporgandid, keda ikkagi veel külvasin. Ma muidugi ei tea, kuhu  nad kõik panen! Elamine on juba nagu kasvuhoone.

Mis teha, peavad "naridel" kasvama.

Osa peavad olema teises toas.

Kui mõned koovad aiatööde ootuses, siis mina õppimise ajal "keelan" endal käsitööd alustamast, sest siis unustan end kuduma. Aga midagi ikka teen ka. Kuna juba mitu aastat on meil kodus kasutusel enda tehtud seep, siis oli aeg pott tulele panna. Nüüd valmib-kuivab.

Seep roosa savi ja Ylang Ylang aroomiga.

Lisaks eelnevale ka lavendli aroomiga seep.

Nii me siin ootame ja jälgime neid rõõmsaid ärkamisi õues ja  püüame päikesekiiri. Aga jah, see oli nüüd vahetund. Tegelikult õpin heebrea keelt, mis on väga huvitav. Raske ka.

Rõõmu ja rahu!

Tasapisi...

ärkamas.
Mõtlesin , et ootan oma postitusega seni, kuni saan aias ka tiiru tehtud . Vaikselt ja vähehaaval on seal rohetama hakanud. Täna aga siis hoopis taas õrn lumine kate maas. Niisiis läheb veel aega sealsete ärkamistega. Tubane "näpudmulda" aeg on aga alanud. Külvid tehtud ja esimesed pikeerimisedki. Ikka pean ennast kevadeti tagasi hoidma, teadvustades, et mul ei ole ju kohta, kus neid taimekesi kasvatada. Aknad on jätkuvalt väikesed. Päris loobuda ei raatsi. Nii südant soojendav on peale talvist vaikust näha väikesi õrnu lehekesi sirutamas valguse suunas. Sümboolne.
Mõned uuekesed siis ka piltidel.

Pikeeritud suur ammi Ammi Majus 

Tokkroosid(alcea rosea) ja lobeeliad(lobelia)

Lisaks ootavad pikeerimist valge lõvilõug( antirrhinum), Argentiina raudürt (esimene katsetus) Verbena bonariensis, ämbliklilled Cleome, stepirohi Stipa, kellukamix Campanula

Tellisin ka mõned roosid, need peaksid saabuma aprilli lõpu poole. Samuti olen tegelenud põõsaste-puude teemaga. Eriti on hetkel huvi magnooliate vastu, uurin, kas oleks mõeldav ja võimalik. Kes meil võiksid kasvada. Igatahes kosutav on mõelda ja tajuda, et tasapisi ärkab õu ja saabub  võimalus seal olemiseks. Ah jaa, suur kruusitäis vahtramahla on ka juba joodud. Imeliselt hea, magus.

Rõõmu ja rahu!