Hõrk...

roheline aeg on, kui parajasti lund ei saja. Alles ta küll meie õuest lahkus. aga..... Tuttavad ikka küsisid, et kas teil on nüüd ka lumi läinud. Ülejäänud saar oli ammu juba lumevaba. Läkski, aga paar päeva nüüd sadas taas rahet ja märga lund ja korraks olid peenrad ka valged. Nii palju tegi see kurja, et mõned taimed murdis ära, kahjuks. Külma on ka viimastel päevadel olnud, öösiti lausa 5 kraadi. Õnneks viljapuud veel ei õitse, on meil siin kõik ju hilisem. Vihma ootasime aga küll väga. Ühe korra kastsime ka juba kriitilisi kohti, sest kuivus oli ikka üsna suur. Muld tolmas ja taimed hakkasid norgu vajuma, Nüüd tõesti sadas ja peale seda on kohe kõik rohelisem.

     Just see hõrkroheline aeg on mulle südamelähedane. Veel natuke ja juba on kõik muutunud ja kirevus suurem. Aga praegu, ülaste õitsemise ajal, on ta selline eriline. Viimaste õitsemiseaeg on sel aastal kuidagi lühem olnud. Eks said kõigepelt kuumust lagipähe ja siis rahe ja lume otsa. Muutlik mai. Natuke neid veel ikka on ka. Aga nurmenukud ja piibelehed on juba stardijoonel valmis.

    Tegemistest ka. Eelmises postituses mainisin, et kaevan siin peenraääri. Üks peenar sai esmakordselt nö joonitud, see oli meil ajapikku rajatud meetodil, millest olen ka juba mitmed korrad siin kirjutanud. Meie moodi uudismaa rajamise meetodil- papp alla ja muruhake ja vahel ka sõnnik peale ja siis järgmisel kevadel kõrvits või suvikõrvits otsa. Nii tuleb väga mõnus ja kohev maa. Vähemalt mõneks ajaks. Veidi õnnetu olen küll, tõdedes, et võin ju teha taimele koheva ja toitu täis pesa, aga paraku on meie maa nii savine ja kivine, et mõne aja pärast on jälle muld raske ja tihke. Eks siis toidame jälle ja kobestame, aga jah, taimi välja ei kaeva pidevalt.

Shaunid. Juuksuris veel käimata. Aga  õues on ikka mõnus. Taustal meie "hekk" hiirekõvades.

Jätkupilt eelmisele. Berta jälgib  ja vahel ka korraldab, kui tihti lambad maha võivad istuda. Tema taga meie juba mitte väike vaher rohetamas. 

Erinevate taimede ärkamine tekitab mitmekesise roheluse. Enne õisi.

Üks kujundkaevamise pilt ka. Tegevus veel pooleli.

Tagapool siis näha, kuhu kujund on tulemas. Sealne peenar oli siiani hooldamata, kuigi, nagu meie aias ikka, on siiani võinud mõne tegematajätmise ka selle taha poetada, et seal on looduslik niidukooslus. Mis tegelikult ongi väga armas. Nii see ka seal oli. Kuna jäi aga peenra sisse, siis oli veidi keerukas korras hoida ümbritsevat. Seega tuligi mõte tekitada niidumotiiv peenra keskele, aga siis teadliku kujundina. Ju näeb kuidas kokkukõlama hakkab. Pealegi ei jaksa ma nagunii kõike seda maad ära kaevata.  Uuele peenraalale läksid juba näiteks tokkroositaimed.

Siin aga uus joonitud peenar ja olemasolevate ääred üle käidud. Pean ütlema, et olgugi, et olen teadlik ja veidi ka kokku puutunud aia planeerimisega, siis meie aias kujuneb kõik niimoodi tasapisi. Lohutav on, et üks mu endine õppejõud, kui tema aias käisin, vastas ka kui küsiti, et kuidas ta planeeris, et ei olegi planeerinud. Muidugi, seda pean küll ütlema, et kui mingi uus joon või kujund või vabakulgemine tekib, siis mõtlen ja vaatan seda ikka üsna kaua aega oma vaimusilmas ja püüan haarata ka tervikut. See pole muidugi vabandus, aga lihtsalt nii on siiani olnud. 

Õunapuude all on uued tulijad krookused välja vahetanud. Sel aastal õitsesid väga kiirelt ära pushkiiniad.

Hetkel siis priimulad, varajased nartsissid.

Ülased. Sel sügisel jõudsin õunapuudealuse ära riisuda. Lisaks sai ka välja võetud kaks vana põõsast. Ülastele, tundub, et muutus meeldis, igatahes on neid juba praegu rohkem.

`Cum laude`

`Cum laude`

Õhtused toonid

Kiired ja jooned

Uusrajoonis on ka tänu sellele, et eelmisel suvel sai korrastatud ja kevadel ära riisutud, hetkehaljastus just ülastega. Mesilassipsikud on aga tragid.

Nagu algul kirjutasin, see õrnroheline aeg ei kesta kaua. Kirevus on teel! Selle tõestuseks ka paar tulpidega pilti.

Rõõmu ja rahu!