Koduõue....

valgus. Jah, iga ülasetäpp on aeda valgustamas. Igaühe eest saab olla tänulik. See on tõeliselt armas kuidas nad igale poole end poetavad.
Tänane päev on olnud imeilus. Nagu seda on ka emaks olemine. Olen tänulik oma emale olemasolemise eest ja tänulik oma lastele, et võin olla ema.
Ja seda tänutunnet justkui peegeldab tänane aed, olles valgem, puhtam, värskem ja rõõmu täis. Selline võib olla Elu.

Istusime ja käisime aias, mõeldes, milline kingitus on, et võime siin olla ja et võime koos olla. See on kodu, armas ja lihtne, koos kallitega.

Kolmapäeval oli meil siin ootamatu lumi. Üsna paks kiht, mis küll kiirelt ära sulas. Samas värskelt juuksuris käinud lambad olid seismas lumes kui töölt tulin. See vaatepilt oli ikka väga kummastav. Maikuus, lambad lumes. Eks  ka taimed  on siiani saanud pidevalt neid külmi sahmkaid ja on kohati üsna räsitud olemistega. Tulbid ja nartsissid on üsna pisikesed, ju näeb kuidas teised taimed arenevad.

Aga nüüd....jalutame pisut ülastes.

Õunapuude alused laigud....

Roosiringi juures

Lõpeb õu ja algab mets. 

Saunatagune. 

Ka karulauk tunneb seal end paremini kui eelmises kohas, kus oli liiga päikseline. Pisitasa paljuneb.

On ka teisi õisi. Hüatsindid

Jeffersonia dubia

lumeroos

Sarapuu alune ja kivid.

Kivid, õied...

Rohelus. 

Tulipa humilis `Persian Pearl`

Nõlval tulbid `Pinocchio` on ka väga pisikesed ja külmast räsitud, aga väikesed täpid ikka.

Akna aluses peenras on värvilisem.

Ka kobarhüatsinte avaneb .  Muscari

Aga nüüd jõuame jälle tagasi ülaste juurde.

Teeraja ääres. Liblikaga.

Kändude kaisus.

Ulatuvad aida juurde.

Imeline aeg on. Nii hea on kodus. Ja see värske ja õrn rohelus. Kui  palju ilu meile kingitakse. 

Rõõmu ja rahu!