Avab...

silmi. Aed siis.

Kuigi meie aia avanemised on vist üsna hilised - viimane lumigi alles läks, on märgata juba ka mõningaid värvilaike. Nii tore on see muutumine. See, kuidas vaikselt iga päevaga ümberringi rohelisemaks muutub ja õitsema puhkeb. Peenrad, mis on juba saanud puhtaks, hingavad vabanenult ja kohe hakkavad uued ninad päikese poole sirutuma. Roosid on nii ja naa talve üle elanud. On palju neid, kelle on pidanud üsna maani lõikama, aga on ka neid, kes on üsna puutumata jäänud. Hetkel ongi jätkuvalt palju koristamist ja korrastuslõikamist. Õunapuid lõikas M. juba mõni aeg tagasi. See on hea, sest kuna panin õunapuude alla murusse lillesibulaid, siis saavad need seal nüüd rahulikult õitsema hakata, ilma et keegi peaks peale astuma. Ootan neid juba, käin ikka ninasid piilumas ja neid on juba. Lihtsalt meil siin võtab aega. Isegi vanemad lumeroosid on alles pisikesed. See-eest üks uueke, Tii-lt saadud, peaks olema must lumeroos,  on esmakordselt oma nägu näidanud. Elab ta sarapuu aluses.

must lumeroos Helleborus Niger

Ka meie aia mõned märtsikellukestest on sinna, sarapuu alla, kogunenud...

...ja on sättinud end turvaliste kivide kõrvale.

...nagu seda teevad ka võrkiirised ja krookused, kes tasapisi silmi avavad....

võrkiiris Iris reticulata 

Mõned varajased krookused on lahti ka suures peenras ja said särama hakata kui olin nad talvekoormast vabastanud. 

Ka keldri juures jõudsin pisut korrastada. Lavendlid, roosid ja iisop said lõigatud. Mõned krookusetäpid on sealgi.

Täna loodan pikeerida lobeeliad ja jõuda veel aeda korrastama. Vahepeal käime Bertaga põldude vahel jalutamas ja sookurgede tasakaalukaid kõndimisi vaatamas. Sinililled hakkavad avanema. Kõik hingab mõnusalt uue hooga. Uut hingamist kõigile!

Rõõmu ja rahu!