Õielapsuke avab oma punga ja hüüab: "Kallis Maailm, palun ära närbu."/R.Tagore/

esmaspäev, juuli 02, 2012

Kompostist läbi lillede....

Nojah. Kui nüüd ausalt kõik ära rääkida, siis ega ikka nii tubli ei ole küll, kui kooliskäinu võiks ehk olla ehk siis ega ikka kõik seemneid andvad välja rohitud taimed ikka kompostist välja jää. Korralik kompostitegemine käib ikka ju teisiti. Nii korralikud oleme ehk , et juba teist suve ilutseb meil 3-osaline kompostikast-taaskasutus vanadest laudadest ja toimib. Olen saanud taimedele mõnusalt lisatoitu anda. Ja siis seoses selle "mittekorrlikusega" juhtubki meie majapidamises, et mõni taim kolib sinna kus ta pole enne olnud ja kui ma nüüd päris ausalt ütlen, mul ei ole sellest midagi. Päris vahva. Võtaks näiteks keldripealse.
See kant on veel "asustamisel", ehk siis pooleli, ja olen leppinud et õpib ka katsetades. Eelmisel suvel sai keldri katust parandatud ja sai siis sirelivõsa mingis ulatuses üsna korralikult ära võetud ja kile ja võrk ja muld peale pandud. Aga mullakihti ei saanud väga palju panna, oleks väga suureks selle künka teinud ja minu meelest mõjuks see kunstlikuna. Siis hakkasingi mõtislema, et kes seal kasvaks, kes lepiks õhukese mullakihiga. Kukeharju ma sel hetkel ei plaaninud. Kevadel oli sügisel maha jäänud must muld kenasti rohuninasid täis. Oma üllatuseks leidsin sealt kollase karikakra omi ja veel teisi lillelisi. Rohides jätsin nad siis alles . Vahepeal korra kui aga üsna kuivad ilmad olid, siis tundus, et tingimused on ka neile liig mis liig, olid üsna närtsinud. Keldrit ju kasta ka ei taha. Õnneks tuli vihma ja siiani on teda ju ikka antud ja praegu on seal üsna tore väikeste päikeste seltskond. See mulle täitsa meeldib. Hetkes. Aga on mõtlemisainet et kuidas ja kellega edasi.
Ka nemad tulid ja siiani on jäänud, minu osa on olnud  rohimine.










Aga aed on küpsemas, värvid on juba soojemad ja taimed pontsakamad.

Kooliaiast saadud Lysimachia vulgaris? harilik metsvits.










Imeline vana taim, kes oli siin juba enne meid.
Malva alcea roos-kassinaeris - kui ma nüüd ikka tuvastasin õige nime.









Üks "pusapilt"
Rodgersia oma noorele eale vaatamata on sel aastal üsna lopsakas, õied on ikka juba pikemat aega meid rõõmustamas. Lisandunud on salvia õied ja laugupallid. Allium christophii turkmeenia lauk. See õiepallide õhulisus on nii imeline.





 Paeonia pojeng `Monsieur Jules Elie`

Jälle üks rõõmustaja. Kord sai poest pakiga väike juurikas ostetud, 2 astat kogus ta ennast ja eelmisel aastal näitas 2 õit. Kasvukoht polnud aga nii hea ja istutasin ta siis eelmisel sügisel ümber. Minu rõõmuks sai ta aru, miks seda tehti ja sel aastal on üle 10 õie.




Aiamaa kah läbi kibuvitsaõite.











On lõhnav ja maitsev aeg.







3 kommentaari:

  1. Mätaskatused on põnevad ja ilusad. Aitavad nii mõnegi hoone, eriti need maa-alused, sulandada ümbritsevasse. Neid taimi, kes lepivad vähesega, on ju palju nt. liivateed. Ilusad, lõhnavad ja kasulikud pealekauba ja sobiksid päris hästi sinna isehakanute juurde.

    VastaKustuta
  2. Lapsepõlv tuleb meelde..paljajalu jooksin mööda heinamaad. Väga mõnus.Tore, et vahest ka loodusest pilte pannakse ülesse.Aitäh!

    VastaKustuta
  3. Jah, see sulandumine ongi ehk kõige tabavam sõna, Muhedik. Selle nägemiseks , tunnen, on jälle aega vaja. Kõigepealt on vaja keldripealne sellest sirelist vabaks saada. Hetkel sinna tegemistega ei jõua, üks ehitamine käsil. Kuskil enda sees on peidus mingi aimdus, millisena võiks see olla.Veel ei ole reaalseks nägemuseks vormunud, seniks siis vaatlen seda mis toimub, ehk siis jah, Kimalalane, luban looduse õue ja tore kui saan ka jagada seda, kes soovib. :)

    VastaKustuta