Aiamaa
Algul oli kreegivõsa ja heinamaa. Siin on see ala juba üle käidud. Pisut on veel metsani ja sauna poole jäänud võsaala, ehk saab sellegi kord korda. Mets pildil ei paista, aga asub vasakul. Siin siis algas eelmisel aastal uudismaa rajamine. Olen kirjutanud meie maast, et "ega rikkus pole häbiasi", kivide poole pealt nimelt. Neid on ikka kohe on.
Muidu käib maasikakasvatuse pisitasa arendamine.
Sel kevadel otsustasin, et kuna uudismaa rajamine võtab nii palju aega ja antud koht on hea, päikseline, siis sai kõik uuesti läi kaevatud. Osa (loe: väikem osa) kive välja korjatud ja nüüd siis on seal peenrad. Redis, salatid, porgandit ja kaalikat veidi, mais sibul ja küüslauk ja natuke aeduba. Äärepoole panin lehtpeeti, see on nii ilus kuni sügiseni.
Laps ütles, et nüüd on meil siin nagu hauad :)
Unistan kichengarden stiilis (loe: vanaemade stiilis) lopsakatest köögiviljapeenradest. See et sealt ikka ühtteist suhu pista saab on kõige olulisem, aga minu meelest on nad lihtsalt ilusad kah.
Väikeste sammudega kulgemine siis loomisloos.
Pimendamine on tõesti üks väärt maaharimismeetod. Aga kui ma loen või kuulen neid aialoomislugusid, mõtlen alati, et imelik, miks meie inimesed peavad enne kui midagi ilusat tekib, nii palju vaeva nägema nende korrastamistöödega, ikka on kõikjal võsa, käestlastud maad ja meeletud umbrohuväljad harida.
VastaKustutaKivid on tõesti varandus, eile just lugesin, millist hinda maksavad maailmas kivid ja sammal:), kõik see, mida meie nii iseendast mõistetavaks peame.
Eks see on see vanade kadumise ja noorte lahkumise lugu. Aga rõõm on et paljudest kohtadest, nagu ka blogidest lugeda võib, saab noorte saabumise koht. Muidugi need ümberringi olevad harimata maad....kui hingepaitav on nägemishetk põldudest kus õõtsub vili.Tunned, et ongi päris.
VastaKustutaMitte ainult. Kui kunagi jagati heldesti neid aiandus-ja suvilakooperatiivide krunte, anti ka need ju kõige väheväärtuslikumatesse paikadesse, sest mujal oli kas põld või mets. Tänaseks on ju paljud teinud neist kohtadest oma alalised elupaigad, aga milline oli kogu see eelnev töö, võsa ja soo ja koormate viisi normaalset pinnast. Mul müttas mitu tuttavat enne aastaid kui kohale nägu hakkas tekkima.
VastaKustutaJah,need millest kirjutad on tõelised loomiselood ja mitte kõige lihtsamad. Mõtlen siin, et selle aja kruntidesaamisi ja lugusi väga ei teagi. Kuidagi kitsas oli see suhtlusring, arvan. Aga inimesed on ikka tõesti imetlusväärselt töökad ja järjekindlad. Ei kujutlegi, kui endal siin oleks selline väga raske pinnas. Soine on, aga mitte meil õue peal vaid veidi edasi, metsa taga. Nii et pole siin häda midagi.
VastaKustutaSina oled ka üks hästi töökate sorti, nagu tundub Su tegemisi natuke blogist nähes.:)