Juulilõpp läheneb.

Juba päris hea mitu aega on ilm päikesejänkusid täis. Arvuti on vaid suhtlemisvahendiks. Elu on mujal.

Pärnad on lõpetanud õitsemise. Igapäevane lõhnadoos on saadud, nüüd saab pärnaõite puudutust tunda seespidiselt, ehk siis tee kujul. Esimesed värsked maitseelamused on juba kogetud. Pune korjamise aeg on käes. Tundub, et sel aastal tuleb varuda rohkem kui eelmisel. Tõdemus: jäi puudu. Vahele. Proovige, pune tee ja hapupiimakook!!!Kui ma suudaks siin blogimaailmas rohkem viibida ja saaks oskama lisada siia kõiksugu asju, siis võiks ehk rohkemgi jagada.

Mis siis aias on muutunud.

Õitsevad täies jõus tokkroosid, lisaks roosadele(lihtõielistele) on lisandunud tumepunased(nii liht-kui topeltõielised). Üheaastastest on ka ühtteist õitsema juba hakanud. Suureõieline kipslill, päevakübarad.

Muide, avastasin, et väga vapper õitseja on lill, kes siin juba varem elanud, Malva. Ta selline vanaemade aegade lill. Õitseb kaua ja suudab olla sellises kohas, kus on pinnas liivane ja kuiv.

Heinamaal leidsin sel aastal ühe huvitava taime, kelle nime enne ei teadnud. Lõhn on tal ka hurmav. Kollane, püstjas. Taimede kukeaabitsast sai leitud ka ta nimi Harilik Maarjalepp.

Karikakrad ja kellukad õitsevad veel täies jõus. Päevaliiliaid on hetkel õitsemas, oranze, tumepunaseid ja sügavkollaseid. Kollane maran on paksult õisi täis ja enelas punastes õisikutes. Pean täpsustama tema nime.

Sügav suvi on käes. Vesi oli Tõrvaninal eile ülisoe.