Teateid tegelikkusest...vol.1

Lubasin jah teile juba ammu, et kirjutan , kuidas siin meil läheb.Loodan, et kui aegajalt arvutisse satun, saan jälle midagi lisada.Hetkel viibin siin nii harva, et isegi bloggerit tasapisi tundma alles saan.

Neile kes üldse aru ei saa,millest jutt ja tahaksid teada, ütleks siis nii palju...et...

Alguses vist leidsin mina tema, kuigi kes seda nüüd täpselt teab. Sõitsin aeg-ajalt rattaga temast mööda.Esialgu ei panegi tähele.On ta seal niimoodi vaikselt omaette. Käänaku sees.Tasapisi hakkasin tähele panema, et ta seal ikka nii üksi on ja harva kui oli näha, et tema juures käiakse.Kaugelt vaadates paistis ta sellise koduse ja tuttava olemisega.
Läks aega 2 aastat kui me päriselt tuttavaks saime.Nüüd on sellest kahest saanud viis ja eks nagu me kõik nii ka on tema pisitasa vanemaks saanud.
Ongi nii, et temas on palju soojust ja loomulikkust.Hea meel on,et ta on nõus seda kõike kõigiga kes ta juurde satuvad,jagama.
Oma olemasoluga on ta mind palju aidanud. Loodan, et saan ka teda aidata,et ta oma vanadusega kaasnevatele hädadele veidigi leevendust saaks ja et rõõmu oleks seal tema ümber ikka rohkem ja rohkem.
Igatahes on ta üks mõnus koht.


Varsti ehk saan mõned pildid ka üles panna , kui teavet saan, kuidas seda siin teha.

Praegu on meil siin mõnusad ilmad õues toimetamiseks.Eriti mõnus on õhtu saabudes.Vaatad taevast õhtuhämaruses tumedamaks vajumas ja kuidas ta järjest oma roosatriibulisust kokku korjab, nii, et ainsatena on kuskil veel vaevu aimatavad puude pikad varjud ja lõkkest õhku hüppavaid sädemeid.Meie saame sooja,..karumõmmid aga uitavad unistena ringi kuskil ja ei saa magama jäädud, ja siilid,neilgi pole vist kõige mõnusam...