1Johannese 4:11-13
Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka
meie kohustatud armastama üksteist.
Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame,
siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks.
Sellest me tunneme, et me püsime temas ja tema meis, et ta on
andnud meile osa oma Vaimust.
ÕNNISTUSI IGASSE PÄEVA!

Ootus-lootus

Õhtul pimedal ja nõnda valgel....
Kirikuaasta on alanud!
Varsti on ka numbri vahetus. Tähised-märgid.
Inimestele olulised.
Mis on oluline?Mis on meile oluline? Hetkes-igavikus?
Siin ja praegu, Kõiges?
Võimalus tabada end rõõmustamas kaaslaste märkamiste üle. Kui palju ilusat on meie ümber, pisikesi hetki, pisikesi leidmisi ja võimalust leida ja jagada, jagada ja leida. Aitäh südamest kõigile, kes märkavad ja kelle läbi on võimalus leida. Kuulda Jumala Häält Tema Armust. Imeline. Taevas ja Maa. Ootus ja lootus.
USK, LOOTUS, ARMASTUS.

Täna.


http://www.youtube.com/watch?v=Yu3o8W5JMuU

"Inimene näeb mis on silme ees, Jumal näeb mis on südames! 1Sm 16:7

Üks helin on südameallikal,

Aediirised

Võib öelda, et olen nüüd kah nende lummusesse haaratud. See juhtus nähes neid võrratutena sel suvel üsna pikalt õilmitsemas. Kahjuks ei ole mul teada nende nimi. Kui keegi , kes neid tunneb, satub juhuslikult siia, siis oleksin väga tänulik, kui saaksin teada nende nime. Muidugi pilt võiks olla nö. portreepilt. Nemad mu esimesed, ühed on veel, nendest ei teinud pilti kahjuks. Uueks suveks on uusi üsna mitmeid siit ja sealt saadud, nii et ootan, ootan kohtumisi.....

Üks aken eile, Kassari kabelis, teine täna Mänspäel.
Raam ja sisu, sisu ka väljaspool....

See võrratu rahu

See võrratu rahu,
kui sõrmed on niiskes mullas;
kõik kohad on pihlaka
heledat naeru täis.
Üks varjatud rada,
kust alati keegi võib tulla,
et jagada rõõmu ja lootust
ja hetki, mis hinge jäid.-  L.Tabur

 TÄNU.......

Laul 139:13-18

Jumal on kõikjal ja teab kõik

Sest sina valmistasid mu neerud
ja kudusid mind mu ema ihus.
Ma tänan sind, et olen
nii kardetavalt imeliselt loodud.
Imelised on sinu teod,
seda tunneb mu hing hästi.
Mu luud ei olnud varjul sinu eest,
kui mind salajas loodi,
kui mind maa sügavuses imeliseks kooti.
Su silmad nägid mind juba mu eos
ja su raamatusse kirjutati kõik päevad,
mis olid määratud,
ehk küll ühtainustki neist
ei olnud olemas.
Ent kui kallid on mulle sinu mõtted, oh Jumal!
Kui väga suur on nende arv!
Kui ma hakkaksin neid ära lugema,
oleks neid rohkem kui liiva.
Kui ma ärkan,
olen ma alles sinu juures.

Oma aia roosidest. Vol.1

Vään-ehk roniroosid.
Inglased eristavad ramblerroose ja roniroose. Väljendite "roni" ja "vään" üle on meil nii palju arutletud, aga roosidel ei ole roniorganeid ja sinnapaika kõik on jäänud.
Ramblerroose, kes on tihti multiflora või wichuraiana hübriidid, eristatakse nende väikeste õite alusel, mis on suurtes kobarates ja väga väänduva kasvuviisi, aga üsna peenikeste ja painduvate okste järgi.Õitsevad tavaliselt ühe korra ja eelmise aasta okstel. Väänroosid, kes õitsevad uuesti, on enamasti nüüdisaegsed roosid, veidi suuremate õitega. Sirged võrsed ja oksad on tugevamad kui ramblerroosidel, neid pole nii palju ja nad ei väändu. Välismaistes roosiraamatutes räägitakse ronivatest teehübriididest ja floribundroosidest, need on peenraroosid, kelle pungad muteerusid ja puhkesid uuesti väändujate suguvõsa käitumise moel. Raamatust " Roosid"
                                                                            

                                                         


  `Moonlight` aretaja W.Kordes Söhne 2004

`Compassion`
aretaja Harkness, 1972, Inglismaa.
Tuntakse ka kui Belle de Londres, roosi kirjeldatakse ka kui ronivat teehübriidroosi. On võitnud erinevaid medaleid, sealhulgas Royal National Rose Society Edland Parfüüm medal 1973

Tal on imeilusad , meie nimetame, muinasjuturoosiõied ja imeline lõhn.

Ema kingitus.

Renaissance-roosid- põhjamaa vastus inglise roosidele.

Taani firmas Poulsen Roser ApS ilmavalgust näinud antiikrooside rühm, mida kutsutakse Renaissance(renessanss)-roosideks. Antiiksus väljendub õite kujus ja lõhnas.

`Clair renaissance`
Poulsen, 1994
Päritolu- seemik x `Radox Bouquet`

`Amelia renaissance`


Amelia lugu.
Amelia meie aeda jõudmise lugu. Käisin mina kord turul, seal Juhani puukool müümas istikuid. Piilusin siis nende roosinimekirja ja midagi tuttavat ja soovitavat ei leidnud. Lähen siis taimi vaadates pisut eemale ja....üks roos vaatab mind, imeilus roosa näoga. No mina märkasin küll, aga ei teinud midagi. Kõnnin siis jälle edasi ja vaatlen taimi ja....jälle, leian enda vaatamas seda vaatlejat. Läksin siis lõpuks vaatama, et kes see siis seal on. Ja leidsin... Amelia. Kuna mul aias elas juba Clair, siis ...nii ta meile tuli. Ja muide see üks õis pani aia lõhnama. Kujutlesin, et mis siis kui neid õisi mitu.
Edasi läks nii, et esimene aasta istutasin ta mitte päikse kätte, misjärel vaatasin, et vist ei ole kõige parem koht. Kuna üks mustsõstra põõsas sai välja juuritud, siis oh rõõmu, avanes mõnus koht(enda arvates) kuhu Amelia elama panna. Tehtud. Terve eelmise suve oli ta kuidagi nukker. Siis avastasingi oma teadmatuse suuruse. Mustsõstar kurnab maa ikka väga ära. Jah, olin Ameliale küll komposti pannud, aga eks seda oli ikkagi vähe ja ta põdes. Sügise poole aga hakkas õnneks toibuma ja...sel aastal, tundub, on esmane shokk üle elatud. Olen talle head ja paremat kah ikka pannud ja kuna koht on roosile hea, päike ja puha, siis usun, et ta on nüüd nautimas oma elu. Hetkel on väga heas väljanägemises ja õisigi tulemas üsna mitu. Ju siis näeb, õigemini tunneb, mis lõhn siis aias olema saab. Ja õis on ikka väga erilist roosat värvi, hästi armas.

Kuna hetkel ei või aias pidevalt ringi kolistada, nimelt olen juba üle nädala olnud üsna haige, siis kasutan võimalust ja lisan siia natuke.
Mõned pildid juulikuisest aiast.

                                                          Eremurused (rohtlaliiliad) ja kukekannused

                                                                      tokkroosid

                                                                roniroos `Compassion`, kipslill

                                                                 söödav ilu....till ja rukkilill ja natuke paistab kurgirohtu ka....

                                                          potiroos

                                                                     elulõng `Piilu`

                                                 lilleniiduks loodetavasti kujunev nõlv kollaste karikakardega....

                                                 suur peenar

                                                                vaade suurele peenrale

                                        vaade suurele peenrale, paistab ka viirpuu ja selle all nelgid....

                                                                Gloria Dei

                                                                Nostalgia

Näed siis. Käes ongi juba juuli. Vahel on kahju, et ei jõua siia väikseidki ülestähendusi teha. Rohkem seetõttu, et tagasi vaadata ja ka jagada. Tunnen rõõmu nende inimeste üle, kes suudavad reaalelus luua ja veel siia kah sellest jagada. Imeline. Minul läheb enamik aega reaalsuses olemiseks ja üldse, kõik mis puudutab üles tähendamist, olen täheldanud :) on minu jaoks siiani ikka üks kaootiline kulgemine.
Vahepeal on nii mõndagi olulist toimunud kui mitte jätta märkimata, et kõik on ju oluline. Ka see, mis esialgu oluline ei tundu. Juunis sai tehtud 2 osa kooli aednikueksamist. Käidud noortega laulupeol. Sinna vahele jäi hulgaliselt rohimist, istutamist, vaatlemist.....aias loomulikult.
Üks pilt eilsest.....

Üks pilt veel. Laulupeolt. Püüd seda edasi anda jääb. Kõlamas M.Kõlari "Nimed marmortahvlil" noorte sümfooniaorkestrite esituses. Eestimaa sinine taevas laulukaare ülal. Üksikud pilved. Nii endasse haarav, ühendav.

Aga kuna meie jutt on läinud kord juba sellele õrnukesele idule, siis juhtub - keegi ei tea, kuidas nimelt, - üllatavalt tihti järgmist: kui te astute peenrale, et sealt koristada kuivanud oksakest või välja kiskuda jultunud võilille, astute te harilikult mullapõues peituvale liilia või kullerkupu võsukesele. See kidiseb te jala all ja te tardute ehmunult ning häbiga paigale, pidades sel hetkel ennast koletiseks, kelle kapjade all ei jää kasvama ainsatki rohuliblet. Või te kobestate ülima ettevaatusega peenramulda ja kisute päris kindlasti kabliga lõhki putki ajava sibula või lõikate labidaga jäägitult maha anemoonivõrse. Kui te kohkunult tagasi tõmbute, lömastate oma pöiaga õitsva priimula või murrate maha kukekannuse noore ladva. Mida suurema ettevaatlikkusega te töötate, seda rohkem teete pahandust. Ainult aastate praktika õpetab teile kätte õige aedniku müstilise ja karmi enesekindluse, millega ta astub, kuhu juhtub, ega talla siiski midagi maha; ja kui tallabki, siis ei tee ta sellest vähemalt välja. Seda ma ütlesin küll niisama möödaminnes.(ikka Chapek "Aedniku aasta")

Tulin koolist,pea mulda täis, no mitte otseselt, aga päev otsa ninapidi mullateaduse sees....jah. Ka õpetaja tõdes, et eesti keel on omamoodi keel. Peapidi ja ninapidi. Pärast olin jalgupidi õues ja ehmatasin , kui äkki mu ees roosioksad maas olid. Õnneks sain kohe aru, et selle koha peal mul roosi ikka küll pole, oli sügisene praak, äralõigatud oksad. Kohe kergem hakkas. Elumärkidest kah. Esimese aasta on edukalt üle elanud mu kaks kurdlehelist roosi, pungad juba paisumas. Eelmine suvi sai ostetud. soov oli kaks tumeroosat, hiljem selgus , et üks on valge. Ja sellest ei ole midagi. Roos on roos. Siis lõikasin täna 10 cm peale eelmise aasta uustulnuka Buddleia. Kanarbikke lõikasin kah veidi ja uute teadmiste järgi panin neile ka mahakukkunud männitutte päikesevarjuks peale.

Teenistuselt tulles ei jõudnud enne toauksest sisse, kui olin näppupidi mullas ära käinud. Nimelt olid ühel väljasulanud murulaigul juba tulbininad, muidugist ülearuse sees. Eks ma siis natuke neid seal nokkisin paljakäsi, hiljem ka kinnastega. Maja ees peenral on kah juba ninade pillerkaar, sealgi sai pisut neile ruumi tehtud ja kobestatud, kaua ju ei saa. Käed hakkavad veel külmetama. Aga oi kuidas juba tahaks, olla ja nokitseda.
Eile tegin ära püsikute kontrolltöö. Lootust kõige selle taimemaailma suuruse ja veel mittetundmise juures on veidigi lohutav kui osad neist ikka juba veidi rohkem tuttavamaks saavad. Oh mulle meedib vahalill Kirengeshoma ja ängelhein Thalictrum. Seda tean kah juba selgemini, et kõik mu aias on ootel ja mina kah, et millal, millal see visioon siis visualiseerub....üsna põnev.